13.10.18

enese promomine

Ma lugesin mingit enda paari aasta tagust postitust, et meelde tuletada, milline tuju mul siis oli ja mida mõtlesin. Üks postitus oli, mille peale mõtlesin, omg nii hästi kirjutatud. 
Siis muidugi mõtlesin, kuidas mu tekstides viimasel ajal pole mingit sellist "tasandit", mis tolles tekstis oli. 
(Nüüd käisin last uuesti magama suigutamas. Võib-olla on selles asi? Et pole aega pikalt järjest mõelda?)

Ükspäev ütles treener, et mõelge nüüd kolm asja, mida te enda juures armastate. 
Oli rahulik hetk trenni lõpus siruli ja ma kuidagi eeldasin, et vuhinal tuleb kolm asja pähe - egomaniakk nagu ma olen. 
Aga ei tulnud. 
Nuputasin, kuni loobusin, nimetasin kolm poolikut asja (kolmas suure hädaga, et olen hea ema, aga no kas olen...) ja püüdsin niisama lõdvestuda. 

Üks teine päev trennis olime ainult mina ja üks naine veel. Kui ma jõudsin, siis nad treeneriga rääkisid maavärinatest ja kuidas toimida, kui selle kätte satud. Ma kohe liitusin vestlusega, et ma tean ma tean ma olen Jaapanis elanud. 

Siis rääkisime veel seda ja teist ja trennikaaslane mainis, et luges "Õhk riisiterade vahel" ja see oli hea. Küsis mu kontakti igaks juhuks ja mis kõik veel ja ma kogu aja mõtlesin, et kas peaksin mainima, et ma ka Jaapanis elamisest raamatu kirjutasin. 
Koguaeg kripeldas ja siis vestluse lõpuks ütlesin, et selline lugu, ma tegelt kirjutasin ka, no selle minu-sarja oma. 

Alustasime trenniga, aga ma algul pikalt ei suutnud üldse keskenduda tunnile, vaid tegelesin kahetsemisega, et ma sellise häbiväärse enesepromoga hakkama olin saanud. 

Vahel mõtlen, milline oleks mu elu, kui ma näiteks Facebooki ajajoonel kajastaksin oma tööalaseid toimetamisi.

See oleks täitsa tehtav. 
Isegi mingi tavalise tõlgitöö puhul saaks seda rakendada. Lõpus kirjutaks "See-ja-see delegatsioon külastas edukalt seda-ja-seda kohta. Vestlus oli viljakas!" Lisaks "aitäh, X, Y, Z, teiega koostöö on alati imeline!" ja paneks lõppu #mingiheatunne #mingiasjalikmõte #koostööpartnerid #mingibränd

Kas või siis, kui selle ühe näruse raamatu toimetasin enne kui L. sündis. Oleks pannud #saavutus #tehtud ja aitäh @tõlk ja #raamat #autor #kirjastus #raamatupood

Aga ei, ma käsitlesin seda nagu üht järjekordset väikest asja, mis vaikselt (vingudes) ära teha. 

Olen nii kindel, et selline enesepromo mõjuks eelkõige hästi.
See jätaks minust väga asjaliku mulje, mõjuks ehk karjäärile edendavalt, kui õige inimene näeks. 

Olen kohtunud tuusalt tuusade inimestega tõsiselt tõsistes paikades, teinud suuri asju. Terve meri # ja @ märke oleks ära kulunud, et seda kõike kirjeldada. 

Aga ma lihtsalt ei suuda. No ei suuuuuuuuuda. 

See on üks sümptomitest, mis vihjab, et edu mind saatma ei saa. Edule orienteeritud inimene saaks selliste väikeste asjadega hakkama. 

Titerindel... mul tekib järjest rohkem küsimusi, peamiselt vist evolutsiooni-bioloogia valdkonnast. 
Näiteks: lapsekasvatusraamatus on kirjas, et 9-10kuuselt hakkavad lapsed muusika järgi tantsima. Luukas täpselt õpiku järgi tegigi.

1) miks on 9-10kuusena oluline tantsima hakata? 
2) miks just siis? mis lapse arengus sellel ajal toimub?
3) miks on evolutsiooniliselt välja kujunenud nii, et inimene hakkab muusika rütmis end liigutama?

Mäletan veel üht suurt murrangut mõtlemises. See oli siis, kui Luukas hakkas kastaneid kaussi panema. Varem ta tõstis neid kausist välja, aga siis, nagu välk selgest taevast...  
Ma nägin seda hetke, kui ta esimese kastani kaussi asetas. 

1) Mis tema mõtlemises sellel hetkel juhtus? 
2) miks just siis ja mitte kohe, kui ta kastanite kausist välja loopisimise selgeks sai?

Aga nüüd lõpetan. Tahan veel üht-teist "saavutada" enne, kui magama lähen. 


Lõpetuseks: M'il on õpilane, Pakistani moslem. Sai poest sellise tšeki ja muutus murelikuks. Nõudis oma eesti keele õpetajalt vastuseid... 


5 kommentaari:

  1. See enese promomine on kahe otsaga asi. Ma, näiteks, ei ole kunagi suutnud teha fotot mina ja kuulsus, no kui teised teevad. Kunagi ma käisin Liis Lemsalu muusikavideo filmimisel ja siis teised tegid temaga kaheksi fotosid, mina tundsin, et see on ikka nii imelik ja ei teinud. Ma ju ei tunne teda. Samas paljudele inimestele kohe väga meeldivad kuulsad inimesed ja nad suudavad igasse vestlusesse põimida vahele, et vot käisin seal ja seal oli see kuulsus ka meiega. Mul on alati imelik, kui mul juhuslikult ongi kuulus tuttav ja tuleb jutuks, et mis ma tegin ja siis ma pean ütlema, et olin kuulsusega, üritan pigem mitte öelda, et keegi nimetu sõber oli vms. Ma olen enda vabanduseks leidnud, et need, kes kuulsaid inimesi hullusti armastavad, neil on tavaliselt ka autismi tundmemärke, või on nei lihtsalt suur kirg ise kuulus olla, aga nad ei tee kuulsaks saamise nimel midagi:P Ja muu enda promo läheb, minu jaoks, sinna samasse katlasse. Mul on tunne, et näiteks reisipiltide FB-sse panemine pole väga eetiline, sest kõik ju ei saa reisida, aga ka väga tahavad ja siis tunnevad end halvasti. Et kui on mingi lihtne reis, et lätti või Keila-Joale, siis jah, aga kaugele maale on ikka natuke liiga eputamine. Ma kahtlustan, et tegelt on mul endal mingi kiiks sellega :P

    VastaKustuta
  2. Vabanda Maarja, kuid Manjana, selgita: "Ma olen enda vabanduseks leidnud, et need, kes kuulsaid inimesi hullusti armastavad, neil on tavaliselt ka autismi tundmemärke..." !!!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. et mitu mu tuttavat, kes tihti armastavad rääkida, kuidas nad on tuntud inimestega koos olnud, on aspergeri sündroomiga.

      Kustuta
  3. Mul on kuulsate sõpradega vist selline tunne hoopis, et Eesti on nii väike ja iga kolmas inimene on kuulus (või mingis valdkonnas tuntud või tegija või...), et see ei ole nii suur asi.
    Väljamaa staarid vist teine tase :D Tundub ikka suurem, kaugem, globaalsem. Piisavalt suur distants, et eksootika külge mõelda inimesele.

    VastaKustuta
  4. Oioi see enesepromomine. Ma ka maadlen sellega ja sunnin ennast reklaamima, sest kirjanikuna (omaette teema on see, et ma üldse julgeksin ennast kirjanikuks nimetad) peab ju kuidagi raamatuid lugejatele tutvustama. Selleks, et ma endale nt Facebooki lehe teeksin, kulus ikka kõvasti aega ja võib öelda, et Facebookis reklaamimise rong on juba läinud. Aga parem hilja kui mitte kunagi...

    Selles, et enda kiitmine nii raskelt tuleb, on oma roll minu hinnangul ka igasugustel vanasõnadel ja ütlustel. "Uhkus ajab upakile", "Pill tuleb pika ilu peale" jne.

    VastaKustuta