hakkaja

Parem oleks, et täna oleks mu ülejäänud elu esimene päev, sest ma tegin hüppe. Õigemini tegin mõned kiired hüpped üle hoovi ja astusin sisse spordiklubisse. 

Klubi on naeruväärselt lähedal ja ma olen soigunud kuude kaupa, kuidas ma lähen trenni ja lähen trenni, aga siis ei lähe, noh. 

Aga ma tahtsin kesklinna joogasse minna (ega jõudnud) või kuskile basseini minna (ega jõudnud) või mõnda odavamasse kohta minna (ega jõudnud). Kui ma paar päeva tagasi jälle emale soigusin, et tahan trenni, aga ei saa, otsustas ta, et ma pean naaberspordikasse minema. 

Ja tõepoolest, kui midagi on ühe minuti kagusel, siis see on nii palju parem diil, kui näiteks kümne minuti kaugusel - pereemale. 

Võimalik, et ma ei satu mitte kunagi selle klubi riietusruumi. 

See on nii lähedal, et võin varahommikul öösärgis läbi lume sinna ja tagasi kalpsata. (Öösärk oleks spordiklubis vist vale valik. Aga ilma üleriieteta.)

Täna pidi olema esimene trennipäev, aga siis kirjutas Sho mulle, et tal rattakumm läks katki ja elusees ta õigeks ajaks koju ei jõua. 

Teate, ma olin nii nördinud, et korraks tuli pisar silma. 

Kas ma mitte kunagi elus enam ei saa seda üht tunnikest vaba aega, et oma valutava kehaga midagi ette võtta. 

Olin end kella kuueks trenni reganud ja täpselt kell kuus astus uksest sisse Sho. Ütles, et mine hiline. Ja ma vahetasin riided, võtsin veepudeli ja läksingi.

Seitse minutit hiljem olin nagu paralleel-maailma kukkunud. Ja tund hiljem olin kodus tagasi.  

Selline seiklus - kavatsen homme korrata. 

Ülejäänud päeva veetsin kõik vabad hetked oma värsket podcasti lihvides ja kui Luukas üleval, siis podcaste kuulates ringi jalutades.

Ei midagi uut. 

Luukale meeldib kiikuda. Pean ütlema, et ta on kõige suurema kiigehooga 8-kuune, sest ma olen liiga uljas. 

Tema kiigub oma kiigega, ma kiigun eemal oma kiigega ja siis naeratame üksteisele. 

Aga pean ütlema, et mulle meeldib nii raadiovestlus ise kui selle hiljem kokku lõikamine. Magus protsess. Seepärast usun, et õige asi.

Tulemus on kindlasti algajale kohane, aga ma vahel mõtlen, et kui ma oleks oma elu esimese blogipostituse täiuslikuks lihvida plaaninud, poleks ma elusees midagi avaldanud. Katsun podcastiga ka nüüd seda naiivse hakkaja hoiakut säilitada.