lapse vaatepunkt

Lapsekasvatusega on igasugu keerukusi, tuleb välja. Peab lapsega arvestama ja...

Nali naljaks, aga ma tõesti hakkan nüüd vaikselt haistma, et kõigele toimuvale on olemas ka Luukas-lapse perspektiiv. 

Näiteks ta ärkab nutuga üles ja ma lähen lohutama, ise mõtlen: pliis jää magama, mul blogi kirjutamine pooleli, pliis-pliis. Patsutan teda seljale natsa liiga närviliselt.

Samas, tema jaoks on see, mis ma teen, Ema Puudutus ja see peaks olema kõige imelisem - ema pehme käsi. 

Ja ta ärkas ju just kas halva une peale või... igal juhul on tal päriselt paha või hirm ja see, et mul jäi blogi kirjutamine pooleli ei märgi mingit rolli. 

Või näiteks, kui on uneaeg. Ma annan talle süüa ja samal ajal laulan, kuni ta unne jääb. Aga vahel ta hakkab ringi vingerdama ja keerutama ja ma mõtlen, kuramus, ei või siis rahulikult magama jääda.

Aga siis vaatan, et ta tegelikult selle vingerdamisega püüab end unele saada, lihtsalt ei õnnestu veel hästi.

Aga minu esimene reaktsioon on ikka: deem, miks sa ei tee kõike täpselt siis ja sellisel kombel kui mina tahan. 

Sama on toidu söömisega. Ma näen küll, et tal on mingi müstiline sisemine rütm ja loogika, kui kiiresti süüa ja mida ja kuidas ja kas üldse ja... 

Aga ma kuidagi ei suuda end tema rütmi sulatada. Ma tahaks, et ta teeks suu pärani lahti ja siis mäluks ja neelaks ja jälle suu pärani ja jälle neelaks - sööks kiiresti ja korralikult ära selle, mis ta ette olen pannud.

Kui ta esimesed kolm minutit toiduga ainult mängib, siis mõtlen: ahah, järelikult ei taha. Aga siis neljandal minutil ta otsustab isukalt paar ampsu süüa. Siis mul tärkab kohe lootus, et nüüd kõik kõhtu ja korras. 

Aga siis ta rohkem ikka ei taha. Või tahab. Ainult natuke. Või võtab isukalt, pillab aga maha ja kui teda aidata püüan, siis enam ei taha. 

Vahel ma saan end tema lainele küll. Lihtsalt pean olema nii palju empaatilisem kui ma olen.

Ja selge see, et söömis- ja magamisrituaalid on alles algus. 

d