inspireeritud

Kaks nädalat Jaapanis ja ma sain kohe tõsiselt inspireeritud. 

Mehed olid koguaeg tööl või töö-järgses jooma-situatsioonis ja meie - naised - hoidsime tuld koldes. 

Rääkisin ämmale, kuidas üks mees maagilisi seeni sõi ja üleöö kokutamisest vabanes, sest aju programmeerus ümber jne. Ja siis mu ämm omakorda inspireerus. Tal doktorikraad farmaatsias ja see haakus mingite asjadega, mida ta teab. 

Ta hüüdis südamepõhjast: ma tahan kaaaaa maagilisi seeni! 

Hetk, mida pean seekordse külastuse suurimaks töövõiduks.

Ei tea, mis see "töö" küll on. Aga tunne ütleb, et töövõit. 

Võib-olla seepärast, et tema hüüatus varustas mind enneolematult eksootilise kujutluspildiga sellest, kuidas me ämmaga kunagi koos maagilisi seeni sööme. Pole võimatu. 

Siis järgmine hommik rääkisime enesetappudest ja mingi päev, kuidas taimed omavahel suhtlevad, ja millalgi, kuidas naabri katus taifuuniga lendu läks ja mis siis sai, ja millalgi, kuidas Korea draamasarjad on põnevad jne. 

Ja muidugi, kuidas ta ei saa lapselapse pilte kõigile näidata, sest Akira on nii armas, et see mõjub eputamisena. (Ta on nüüd rohkem Akira jälle. Luukaks maandumine võtab aega.) 

Aga muidu ma inspireerun alati sellest, kuidas tal majapidamine nii käpas on. Tulen koju tagasi ja nädala-paar suudan olla ka hea ema ja naine. 

Praegu on meil käsil piparkoogimaja tegemine. Alustasime hommikul seitsme paiku. Ärkasime kell viis, seepärast. Sõime rahulikult rikkaliku hommikusöögi, mis ma hea ema ja naisena lauale korraldasin. 

Aga jah. Kuidagi väga pikad olid need kaks nädalat seal. Olin ja jalutasin ja. 

Jaapani autod on kõik puhtad kui prillikivid. Kaasaarvatud prügiautod ja näiteks tsemendiveokid. Seejuures nunnud kui mudelautod. 

Aga puhtuse saladusele sain jälile. Nägin oma silmaga, kuidas tsemendiauto juht lapikesega tsemendipaaki (?) nühkis. Elementaarne hügieen. Nagu hambapesu. 

Ah ja siis oli veel tore, kui mul sünnipäev oli. Läksime loomaaeda ja ma nägin albiino-kängurut. See oli väike loomaaed, palju rohelist, mõni loom ainult. Akira nägi kaelkirjakut ("kass") elevanti ("kass"), koaalat ("kass"), ninasarvikut ("kass"). Olime kängurutele nii lähedal nagu Tallinna loomaaias kodukitsedele. Pai võimalusega. 

Akira arenguhüples Jaapanis meeletult. Algas jäljendamis-periood. Vanaema õpetas teda keelt näitama. Ta õppis trepist ronima. Tahab süüa oma lusika või kahvliga. Aitab mul hambaid pesta. 

Imiteerib me ilmeid. Kui toit maitseb, teeb mmmmmmmmm, nägu naudingut täis. 

Toiduisu Jaapanis kolmekordistus. Paraku jälle kivi minu kapsaaeda. Asi pole selles, et lapsel pole isu. Tal on lihtsalt isu maitsva toidu järele. Sellise, nagu Sho ema teeb. 

Omg ja lõpuks juhtus selline asi, et Sho unustas minu rahakoti ja telefoni taksosse. 

See oli koju lendamise eelõhtul ja meil polnud arvet, et vaadata, mis taksofirma ja mis autoga tegu. 

Sho guugeldas ja leidis, et Yokohamas on sadakond taksofirmat. 

Täielik katastroof. Helistasid äiaga võidu erinevatesse firmadesse. Tõenäosus, et asi leitakse ja hommikuks tagastatakse tundus null.

Aga siis kell üks öösel ajas ämm meid üles: taksojuht tuli peale tööd rolleriga mu asju tooma. Me seisime maja ees reas, kummardasime ja vabandasime ja andsime ära suurema osa Eestist toodud maiustusi ja ühe 50-eurose pudeli saket.

Lõpetuseks. Teate, mõtlesin siin, et ma pean seda blogi täpselt nii nagu ise tahan. Kirjutan nii harva kui tahan, oma suva järgi valitud teemadel. Mis on suhteliselt õigustatud, sest minu blogi siiski. 

Aga blogijad vahel mõtlevad dialoogile ja siis teevad küsimuse-vastuse voore. 

Küsi-blogijalt-postitusi. 

Võib-olla on hea, kui ma kord ka sellise teen. 

Ehk et pakun välja, et kirjutage mulle küsimusi. Teemade ring ei ole piiratud. Mingid Jaapani-küsimused või elu- või tite-küsimused, arvamusküsimused, kõik oodatud.

Tõenäoliselt vastan peaaegu kõikidele küsimustele, võimalik, et ka kergelt solvavatele. Kui vastata ei oska või ei taha, siis ütlen. 

Kui küsimusi tuleb palju, teen neist eraldi postituse. Kui vähe, siis vastan selle postituse all kommentaariumis. 

Äkki õnnestub selle aasta lõpuks vastata. Või siis kohe uue aasta algul. 

Selline ettepanek. Kuidas oleks?