kadunuke

Olen olnud kadunuke.

Naljakas, et paned sõnale "kadunud" armsa liite "ke" ja saad surnu.

Sattusin just tunnike tagasi kuulama Rebecca Fergusoni versiooni Nina Simone loost "Feeling Good". Simone on fantastiline, aga Rebecca versioon on ka fantastiline, ta on nii ilus ja tal on nii hea hääl.

Nagu seal laulus, sellise tundega võiks alustada uut aastat. Ma püüan, aga sel aastal võtan uut vastu pigem hirmu ja kõhklusega. Sest eelmisel aastavahetusel oli mul tunne, et sellest tuleb suurepärane aasta, aga paar kuud hiljem toimusid sellised õudused, mida ei osanud ette kujutadagi. Nüüd käin kikivarvul.

Pulma-ajastu on läbi. Oli see vast ettevõtmine. Ma ristisin selle kekkon-jikiks. (Et mitte nagu kekkon-shiki - pulmatseremoonia, vaid kekkon-jiki - pulmaperiood) Endiselt püüan jaapani keele nalja visata ja olen endaga rahul, aga teistel ei paista nii naljakas. Mu viimase aja lemmikhuumor, isetehtud, on fraas "jaa kaeru wa". Sest ma kasutasin seda nii geniaalselt aastavahetusel, kui Sho ei suutnud Tsukuba mäe suveniiripoest üht asja välja valida.

Ma ise ka imestan, miks pikalt ja tüütult oma võõrkeelset nalja ümber seletan, aga seda ma teen, näete.

Tsukuba mäe sümbol on konn ja konnasuveniire, kujukesi on poes lademetes.

Kui Sho seal muudkui lasi teistel oodata ja suveniiri valis, siis ma ütlesin "jaa kaeru wa" - mis ühtaegu tähendab, "aga kuidas oleks konnaga" ja "sel juhul lähen ma koju", vastavalt kas lisada lõppu küsimärk või hüüumärk.

Oh jah. Mulle oli see naljakas. See ongi naljakas!

Aastavahetuse veetsime suurepärase seltskonnaga. Meil oli minu naabripoiss Rakverest, kellega aga alles mõni päev tagasi Tokyos tutvusime. Oli kaks tüdrukut Jamaikalt, kellest üks oli pimestavalt ilus. Oli üks mees Iisraelist. Oli Dushyantha Sri Lankalt. Oli üks Süüria poiss. Ja Sho ja mina. Kõigil oli nii tore, et pärast varahommikust mäkkeronimist ei tahetud kuidagi lahku minna ja nii venisime õhtuni.

Teisel lõunatasime Sho isapoolsete sugulastega, kolmandal emapoolsetaga. Nad kõik rääkisid saatusest ja õnnest, mis meid Shoga kokku viis. Ja et Sho naeratab ja räägib nii palju.

KÕIK TÄNU MINULE

Jõulul tegime Sho ja Dushyanthaga piparkoogimaja - nemad insenääärid mina visionääär, jõime hõõgveini. Mul jääb sellest ilus mälestus armi näol, mis sulasuhkur mu käele tegi. Aga tõesti ilus.