25.07.12

smuul

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.

Kõike näen:
kuidas valmivad viljad, -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.

Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
Minu viimaseks laevaks jää.


2 kommentaari:

  1. Minuga jutus nii, et

    kaks esimest värssi panid südame kiiremini põksuma, aga kolm viimast pettuma.

    MaarjaJ

    VastaKustuta
  2. kas polnud see mitte ka tolles teatrilavastuses "kirjad emale"? Kui pole juhtunud vaatama, siis ETV2 pealt voib ka naha
    Tiina .

    VastaKustuta