10.10.12

madagaskar

Müügimehe-testi läbikukkumisest ja selgesõnalisest hinnangust - te ei sobi müügiinimeseks - olen õppinud nii palju, et..... et kandideerisin järgmisel päeval täpselt samasugusele tööle teises firmas. Minuga võeti ühendust, läbisin telefoniintervjuu edukalt ja täna lähen päris intervjuule. (Samad sammud nagu eelmisegi puhul.)

Ühesõnaga, mitte midagi ei õppinud.
Ainult, et olen kõvasti vähem entusiastlik. 
Huvitav, kas nad testi ka teevad. 
Igatahes ei saa ma senini aru, miks seda tööd niiväga müügimehe tööks peetakse. Võib-olla selles mu probleem seisnebki. 

Eile alustasin taas oma halaga reisist ümber maailma ja sellest, kuidas kui me midagi põnevat ei tee, siis tuleb surm enne peale, kui midagi põnevat teha jõuame. 

Tegelikult Sho alustas. Ta sai laupäeval oma vanade koolikaaslastega kokku ja nendel kõigil majad ja lapsed ja sellest ainult jutt käis, nii et kui ta koju tuli, siis ta ütles, et võib-olla peaks maja ja lapse hankima. "Miks?" küsisin. Ta vastas: "Sest elu käib niiviisi. Süsteem on nõnda üles ehitatud." 
Siis ta läks õue jooksma ja siis dushi alla ja sealt tuli nagu ümbersündinu: 
"Sport on nagu alko," ütles. 
Ütles, et töötab veel paar aastat, siis läheme reisile ümber maailma ja siis vaatame edasi.

Igatahes kui ma siis eile vinguma hakkasin, et enne saab elu otsa... siis lõpuks leidsime kompromissi: läksime raamatupoodi ja ostsime maailmakaardi. Ta on nii armsake. Arutlesime selle kohal pool õhtut, et kuhu ja kuidas me ikka minema peaks ja siis kleepisime kaardi seina, et ära ei ununeks. Igatahes Madagaskarile läheme kindlasti. 

Elu on nii keeruline, täitsa lõpp. 






2 kommentaari: