pahad abielud

Ma olen nii põnevil. Lähen varsti ühe tüdruku pulma, ühe naise pulma, kes sai kolmekümneseks ja hakkas stressama, et kas ikka saab mehele. Talle olevat shokk olnud, et "isegi Sho abiellus enne mind!" Nad on lapsepõlvesõpsid, õigemini nende emmed on. Elavad lähestikku ja. 

No ja siis napilt meie pulma järel tutvus ta ühe mehega ja abielu sai hoobilt ära otsustatud. 

Ta on käinud mehel külas kaks korda, kuigi too elab 10-minutise autosõidu kaugusel tema kodust. Ühe korra käis jõuludel, aga teise korra käis mehe korterist mingit vajalikku asja ära toomas, kui meest ennast ei olnud kodus. 

Ja nüüd läheb ta oma viimsele reisule Saksamaale, sest sõbranna kutsus ja ta tunneb, et see on üldse viimane võimalus ta elus ise asju otsustada ja oma raha kulutada. 

Ta ema kardab, et ehk tütar ei tulegi Saksast tagasi. Märtsi lõpus peaks pulm olema. 

Ma olen kuulnud päris mitmest katastroof- või pool-katastroof-abielust viimasel ajal. 

Üks sai läbi häda sõlmitud viimati detsembris, vanemate survel, sest isa oli raskesti haige ja... 

Ja naine on fuuria. Peseb pesu, aga riputab kuivama ainult enda riided. 

Aga need kaks ei räägi sellest.

Tagatipuks tahab tüdruk last, aga poiss mõtleb, et kui me praegu juba läbi ei saa, mis siis veel lapsega saab. Aga tüdruk on sihikindel ja... Ah ma parem ei räägi.

Ma ei tea, mis toimub nendes abiellujate peakestes. Kas nad tõesti ei ole kunagi omavahel üht mõistlikku vestlust maha pidanud.
Kui Sho selle viimase kutiga baaris hängis ja tolle karmi abielu kuulis, tuli ta koju ja pidas meile seinale riputatud maakaardi ees terve ettekande maha sellest, kuidas ta kogu maailma läbi otsis ja siis leidis minu. Reaalsuses oli tal vaja muidugi heal juhul sadakond kilomeetrit oma tavapärast trajektoori avardanud. Aga see polegi oluline.
Talle peab rohkem hirmujutte rääkima. Mõjub me abielule hästi.