no ei ole

Selline lihtsakoeline mõte: minu elureaalsus tõestab päev-päevalt järjest enam, et maailm ja inimesed ja asjad ei ole nii, kuidas kõik raskelt öelda tahavad, et on. (Kõik, nagu.... nett ja telekas ja vanaema?) No ei ole. 

Ja oi ma ei pea silmas mingit vandenõuteooriat, et tegelt oleme me kõik pärit planeedilt Ohmoon. Ptüi. 

Kes neid asju tõepähe võtab, see ongi. 

Viimasel ajal populaarsed netiehed segavad mõistlikke ja pool-mõistlikke artikleid puhta-uhvo-uudistega. Lauslollus, ma ütlen. 

Aga mida ma silmas pean on see, et inimesed ja inimsuhted on teised, olulised asjad on teised. Ebaolulised asjad on teised. Tõde teine, vale teine. 

Mitte nii, et tõde on vale ja vale on tõde või kuidagi nii.

Vaid et elu koosneb hooooopis teistest asjadest ja selles maailmas kaotavad näiteks meedia-elu tõed-valed üldse igasuguse tähenduse & aktuaalsuse.

Mõni targem on sellest kindlasti ammu aru saanud, aga mul võtab see aega... Sest algul arvad ju, et oled mõistlik kriitikameelega inimene ja ükskõik, mida sa telksist vaatad või anonüümsest foorumist loed, küll see jookseb, nagu sitavesi mööda külgi alla, sest sa ju tead, et see on absurd. Aga ikkagi... hais jääb külge. 

  

Isegi kui mõistlik inimene vaatab my sweet sixteeni või modellisaadet või midagi ja selle maa põhja kirub, siis keegi ei näita talle tasakaaluks saadet sellest, kuidas võib kuueteistkümnendat sünnipäeva toredalt pidada sümpaatsete inimeste seltsis toredaid asju korda saates või kuidas kommunikatsioon inimeste vahel võib olla pisut rafineeritum kui 

"You're such a bitch!"

"No, you are!" 

Selle koha peale jääb mälus tühi auk, samas kui ebard-telešõu saab terve sahtlikese ajus.  

Või kui meedias räägitakse, näiteks, Eesti lõhkistest peredest, üksikemadest ja rongaisadest, siis vahel võib vastukaaluks küll tulla uudiseid hoopis tublist üksikisast ja pahast rongaemast. Aga igatahes on suhted kui kuri male. Iga samm tuleb läbi mõelda ja kokkuvõttes on küsimus ainult selles, kas ma rumalalt lasen end petta või olen kaval ja petan esimesena. 

Aga keegi ei too sinna kõrvale pilti tervest perekonnast või rõõmsatest paljulapselistest peredest või ka näiteks lahutatud vanematest, kes hästi hakkama saavad, omavahel läbi saavad ja rahulolevaid lapsi kasvatavad. (Toreda-pere-uudiseid on vaid paar korda aastas aasta isa ja ema valikul. Aga kas on kunagi sellele tiitlile kandideerinud lahutatud isa või ema? Võib-olla on, ma ei ole kursis. Ja üldse, kas meil on toredaid emasid-isasid nii vähe, et igal aastal vaid ühele tiitel jätkub? Ei ole ju!)

Ja siis jääb mul vaatajana-tarbijana selline tunne, et õnnelik kooselu pole võimalik ja minu enda reaalsus - viis aastat koosolemist, mille üle ma ikka iga päev uuesti rõõmustan - peab olema mingi mull, mis liiga kaua õhku jäänud ("Häh, tühine viis aastat! Sa ei tea, mis elureaalsus üldse ongi veel!") ja hiljemalt aastal kuus või seitse küll kindlasti puruneb. Sest midagi räpast peab ju inimsuhetega juhtuma - see on elu. 

Kõige suurem vale või... ebaadekvaatsus, mulle tundub, ongi seotud kõikvõimalike inimsuhetega (nii paari- kui pere- kui sugulas- kui sõprus- kui töö- jne) ja nii raske on oma peaga mõelda ja... ja usaldada, et asjad ei ole nii, nagu kõik sulle kõrva röögivad, vaid on nii, nagu sa oled, nagu elad.

Ühesõnaga, vabandage mu labaseid näiteid, aga ma ei leidnud praegu paremaid. Lihtsalt, nii paljud asjad, milest räägitakse, on nii ebaolulised ja nii paljud teised asjad, millest ei räägita, on kõige põhilisemad. 

Aga kuna neist ei räägita, siis ununevad nad täitsa ära ja isegi inimesed, kes neid asju oluliseks peavad, unustavad neist mõelda või näiteks oma lastele õpetada. Sihuke lugu.