täiuslik taktimõõt

Esiteks, Lykke Li & David Lynch "I'm waiting here". 

Väga piinlik, aga leidsin selle lehelt elu24. (Neelan häbi alla, elan edasi.) Oluline on sõnum, mitte sõnumitooja jne.

Loo teevad heaks kolm peamist faktorit L. L., D. L. & taktimõõt kolmele. 

Juba aastaid olen olnud veendunud, et see taktimõõt on täiusliku muusika eelduseks. 

Ükskord rääkisin seda K-le, mäletan, ja ta vastas, et tema seda ei mõista, aga ta muusikaõps ajab ka koguaeg seda juttu ja et kui 4/4 taktimõõt pannakse kirja C ehk poolkaarena, siis vanasti tähistati 3/4 taktimõõtu O ehk terve ringiga. 

Mis viitab, et ma pole maailma esimene inimene, kes seda taktimõõtu täiusliku-tervikliku muusikaga seostab. 

Teine lugu on pärit sarjast "Nashville", mille vaatamist alustasin, kui Graham Norton show's selle staarikest intervjueeriti ja kuna mul polnud mitte üht sarja, mida vaadata, siis võtsin selle ette... no ja jäin vaatama. See on üks neid sarju, mille alguses saab aru, kuidas asjad lõpuks olema peavad. Kes saab kellega kokku ja kes edukaks ja kes tõsiseltvõetavaks jne ja küsimus on ainult selles, mitu hooaega seda venitatakse enne, kui kõlab etteaimatav lõpp-akord. 

See rikub küll mu sarja-reegleid - ei ole naljakas ja üks episood kestab liiga kaua, aga jäin ikka vaatama.

Kui ma siin juba hakkasin oma "veendumusi" üles laduma, siis üks neist on see, et kui sa ei suuda poole tunniga head lugu rääkida, siis 45 minutiga ei suuda sa seda kindlasti. Kõige paremad lood ei kesta üle 10 minuti, aga 20-minutised on ka enam-vähem. 

Aga no ma saan aru, et "Nashville" on selline muusika-sari, et narratiivi tuleb pressida pikkade minutite jagu laule. 

Pika jutu iva on selles, et seal tegelikult oli üks väga ilus lugu. Armumis-nõretav. Aga selle taktimõõt on kolmele!