reality check

Ilm on nii sürr. Ma tahaksin teha plaane ja hakata elu uuesti korrastama ja uue pilguga vaatama ja mõtlema, mis edasi ja kuidas - aga lihtsalt ei saa. Sest elu möödub kui aurusaunas. 

Praegu tuli jälle äikesevihm peale. Õnneks on äike kaugel, sest üleeile oli otse mu peakohal ja ma ei jõudnud välgu järel "üks" öelda, kui juba kärgatas.

Nii ongi huvitav end kõrvalt vaadata: kuidas ma suudan iga tegu vaid alustada ja igast mõttest vaid veerandi mõelda. Esimene impulss nagu oleks, aga lihtsalt ei käivitu. 

Eilse ja üleeilse magasin lihtsalt maha, sest ajavahe & magamatus & väsimus oli suur.

Ma muide sõitsin veel korra selle sama taksojuhiga, kellega riidu läksin. 

Tegelikult enne veel sõitsin ühe naistaksojuhiga. Istusin autosse ja ütlesin: tere! Teate, ma rääkisin just ühe teie firma sohvriga, kes teatas, et naised taksojuhiks ei sobi. Mida  t e i e  sellest arvate? 

Taksojuht ütles, et pole paremat tööd, mida üksikemana viie lapse kõrvalt teha. Et läks mehest lahku, kuna "kuuendat last" oli raske pidada. Aga kui leiaks printsi, kes tema asemel piisavalt teeniks, jääks heal meelel koju "naiste töid" tegema. 

Aga jah, siis järgmisel korral tellisin jälle takso ja tuli see juht, kellega riidu läksin. Ta pidi aadressi järgi teadma, et mina tellisin, sest ta oli mul kodus juba järel käinud. 

Mõtlesin kähku, kumb strateegia valida: kas jätkata sealt, kus pooleli jäime või vältida teemat. Valisin viimase, sest, esiteks, olin vässu ja, teiseks, teadsin, et me sõit on seekord lühike ja seesugusest sitapuntrast, nagu me viimase vestluse lõpp, on selle ajaga võimatu mõistlikku punkti jõuda. 

Nii rääkisimegi ilmast ja... Ma vaikisin osa ajast. Suht pingeline õhustik oli. Ma tõsimeeli arvan, et ta tuli mu uksele suuresti lootuses sel teemal veel rääkida. 

Ta ütles: tead, see su naaber, Marianne, on igavene vastik mutt. Ta tegi tähendusrikka pausi, lootuses, et ma eel-reageerin, sest teatavasti kannab naaber Marianne kohalikus meedias feministi nimetust. 

Aga ma ei reageerinud. 

Taksojuht ütles, et Marianne oli ükskord vingunud taksohindade üle. Tõepoolest, Eestis on head taksohinnad, nõustusin sohvriga ja siis vaikisime veel ja siis rääkisime ilmast. 

Päev enne lendu läksime M&R'iga mereranda. Õhtupäike, täiuslik idüll. Taevas, valgus, soe merevesi. Kaamera oli kaasas, et natuke filmida. 

Ja siis jalutas täiuslikku idülli üks Sitapea. 

Ma tean, sellise nimega tüüpe esineb mu postitustes viimasel ajal tihti. Seepärast peakski tegema omaette lugude sarja, mille sisuks on kõige ootamatumates situatsioonides välja ilmuvad Sitapead. 

See võiks olla näiteks lühikoomiks. 

Esimene aken: täiuslik mererand ja loodus. Õnn.

Teine aken: Päikeseloojang, nukrad mõtted kodumaa idüllist lahkumisest.

Kolmas aken: eikusagilt ilmub Sitapea, avab suu ja hakkab sõimama. Madalalaubaline väiklane paks ilge mees keset päikeseloojangut. Ilge. Kui te kujutate ette, et on olemas üks inimene, kes on lihtsalt tülgastust tekitavalt vastik, siis see on see mees: Sitapea. Keset täiuslikku rannaidülli.

Ma arvan, et see võiks olla populaarne koomiks. Ja väga tänulik olen selle reality check'i üle, mis ta mulle korraldas. Koomiksisari sitapeadest idüllis peaks kandma pealkirja Reality Check.

Kuna R on samuti ilgustele allergiline, siis tekkis rannaidüllis situatsioon, kus kaks meest, laubad kurjalt koos, juba tõsiseks kakluseks valmistusid. Aga see lahenes lõpuks ära. Selles mõttes on hea olla naine ja raske olla mees, sest igas't sitapead tahavad suga kakelda.