Sho ütles täna, et mõtleb, et võib-olla peaks nii umbes aasta pärast või natuke varem Eestisse kolima.
Ma mõtlen me tõenäolisest saatusest ühes ja teises: Jaapan - stabiilsus, Eesti - ebakindlus. Jaapan - mugavus, Eesti - ebamugavus. Jaapan - valgusküllane talv, Eesti - pime ja külm. Jaapan - pagulus, Eesti - sisepagulus. Jaapan - rikkus, Eesti - vaesus. Jaapan - stabiilne töö, Eesti - töötus või kehvake töö. Jaapan - võõras inimene tänavalt ei riku mu päeva ära, Eesti - võõras inimene tänavalt tõenäoliselt rikub mu päeva ära. Jaapan - mulle naeratatakse: "herooo", Eesti - Shole naeratatakse: krdi tibla/kili/neeger kao koju. Ja siis mõnitava tooniga: erinevus rikastab, erinevus rikastab.
Aga okei, kolime Eestisse.
Sest me oleme juba ligi kuus aastat omavahel jaapani keeles suhelnud, kuigi ma kunagi lubasin, et teine viisaastak möödub eesti keeles.
Ja Eestis olemisega käib kaasas ikkagi mingi "olemise talumatu kergus". Ei. Või tegelikult jaa. Jaapanisse jäämine oleks mugavustsooni jäämine. Jaapanis olles ei lähe me kunagi riidu, sest olme või kaamos ei käi kunagi üle pea. Me lapsed oleksid Jaapanis liiga turvaliselt õnnelikud.
Ma teeks praegu justkui iroonilist v sarkastilist nalja, aga ma ütli, ma ütli: olen nende mõtetega jõudnud teispoole sarkasmi.
Võib-olla on mu jutt nagu nende emade-isade oma, kes lapsena peksa said ja kes nüüd leiavad, et just peks neist inimese tegi.
Aga kolime siis või ei koli, igatahes on enne seda plaanis Sri Lankale minna. Reisile. Sho peab töö asjus uue aasta algul üheks kuuks Indiasse minema ja enne seda läheme arvatavasti Dushiga koos Sri Lankale, tema perele külla ja siis Sho sealt otse Indiasse.
Aga mina? vingun.
Ma mõtlen, et ma olen ju pikemat aega vingunud, kuidas ma tahan pikale reisile minna ja kuidas ma tahan olla hästi seikluslik jne. Ja kui Sho on niikuinii terve neli nädalat Indias, siis miks mina ei võiks vähemalt osa sellest ajast ka Lõuna-Aasias või kuskil seigelda.
Probleem nr 1: mul pole reisikaaslast. Kas keegi tahaks ühineda?
Probleem nr 2: pole reisiplaani. Et kuhu minna, esiteks. Aga teiseks, et mis eesmärgiga minna. Tahaks mõtestatud reisi ja niisama ringi silkamine ei paku suurt pinget. Näiteks võtta mingi vana palverännaku raja ette või midagi. Mitte mingi spirituaalse puhastumise eesmärgiga, aga lihtsalt, et oleks olemas algus- ja sihtpunkt ja eesmärk võiks olla midagi muud kui seda või teist turistimagnetit pildistada.
Kes oskaks anda head nõu?
Probleem nr 3: ma räägin siin suurtest seiklustest, aga võibolla oleks lihtsam ikkagi jääda koju ja pugeda teki alla ja mõelda oma mõtteid.
Maarja, ma tuleks küll kaasa :) kui ei oleks ebamugavust, vaesust ja kehvakest palka-tööd...
VastaKustutaja jätkuvad töökohustusi, millega kaasneb olemise talumatu kergus :)
oleks tore.
Huvitav, esimene asi, mis mul pähe tuleb: Jaapan - tohutu tuumakatastroof. Ma ei julgeks sealset kala süüa, sealset vett juua, ma ei julgeks üleüldse Jaapanis elada oma tervise huvides.
VastaKustutaSeleta mulle Maarja, kuidas sa nii rahulik oled selle katastroofiga seoses? Kas teil on taskus mingid mõõturid, millega õhku-vett-toitu saab kontrollida?
Tõsi ta on.
VastaKustutaMa shoppan ühes poes, sellises, mille "klubi" liikmeks tuleb astuda ja mis müüb igasugust rangelt mürgivaba kaupa. Orgaanilist, nii-öelda.
Neil on muuseas igal nädalal netis üleval testide tulemused, et palju selle nädala seenes või kartulis radiatsiooni on. Tähendab, muidugi ei müüda mingeid radiatsioonikartuleid. Aga selles saab ise veenduda.
Kala ma viimasel ajal enam eriti ei söö (kuigi selles poes on ka kala hästi valitud). Liha ka ei osta.
Mis kõik oleks ideaalne, aga muidugi ma söön tihti väljas ja ega siis tea, mida suhu pistad.
Aga mis mind siin enam-vähem rahulikuna hoiab, on see, et ma ei kliki mingitele "Fukushima-tapab-kogu-maailma"-tüüpi paanikaartiklitele "alternatiivmeedias". Püüan lähtuda teadaolevast kontrollitavast infost, mis põhineb faktidel ja katsun endas teadmatuse hirmu mitte õhutada.
Kiiritustaseme pärast õhus ei pea suurt muretsema, küll aga tasub vaadata, mida suhu paned.
Ma ausalt öeldes pole väga süvenenud õhusaastatuse teemasse, aga õigeid märksõnu guugeldades peaks parajalt infot ja mõõtetulemusi leidma, ma arvan.
Leidsin praegu ühe hobikiiritusmõõtja FBst, kes asjast lihtsasti üldise ettekujutuse tekitab:
10 Sieverts for 1 hour (or a dose) is fatal. This is a deadly
4 Sieverts for 1 hour will kill 50% of people exposed. This is a deadly
1 Sieverts for 1 hour will give acute radiation sickness and possibly death if untreated.
0.4 Sieverts (400 milli sieverts) per hour = conditions in the Fukushima Daiichi plant. 2 hours at this level will burn skin like a sunburn and produce nausea and radiation sickness.
0.05 Sieverts (50 milli Sieverts) per hour = maximum allowed exposure by personnel working in nuclear facilities.
0.014 Sieverts (14 milli Sieverts) per hour = about a chest CT scan. 6–18 mSv is the range for a medical chest CT scan.
0.0002 Sieverts (0.2 milli Sieverts) per hour = 1 chest X-ray equivalent per hour. 50 hours at this would roughly equal your years dose of radiation.
0.00000034 Sieverts (0.34 micro Sieverts) per hour = Tokyo background radiation on March 17th 2011, 6 days after the earthquake and nuclear plant crisis.
0.00000020 Sieverts (0.2 micro Sieverts) per hour = Average normal background radiation for most cities in the world. 0.2 micro sieverts = 2 / 10,000,000 sievert or 2,000,000 times below deadly dose. 40,000 time below maximum allowed dose.
Aga kiiritusega või kiirituseta, Eestisse tahaks igatahes kolida. Kas siis aasta või paari pärast, ei tea.
Ma nüüd ei teagi, kas soovitada tagasitulekut või mitte. Üks on kindel - kui see ei murra, teeb tugevaks. Kumb minuga juhtunud on, ma praegu ütelda ei oskagi...
VastaKustutaAga ma tulen jõuluks ja uueks aastaks sinna teie poole Maad. Filipiinidele ja Vietnamisse. Et kui trehvame, siis trehvame. :)
See on talumatu, et juba nii pikka aega vaatab sinu postitusest vastu TALUMATU. Palun talutavat!!! :)
VastaKustutanõustun Monicaga täielikult!
VastaKustutawe want more, we want more ;)