korrastus

Vaikselt korrastan elu. 

Esiteks jätkub endiselt ära viskamise ja sorteerimise protsess. Nüüd olen jõudnud punkti, kus enam-vähem kogu kodune kraam on ära kaardistatud ja tegevuskavast üldpilt olemas. 

Teine korrastamine on söömisega seoses. Kahtlustan, et mul on mingit liiki "talumatus". Igavamalt öeldes, mingid toiduained tekitavad kõhus kehva tunde ja ma püüan hea kõhutunde süsteemile pihta saada.

Täna tegin suure sammu ja klikkisin unfollow mõne FB friendi peale. See ka omamoodi korrastus. 

Seni olen lihtsalt vaadanud, ärritunud, siis teinud nägu, et aga mis see minu asi on ärrituda. Unfollow on ju radikaalne käik ja eks igas ärritumises ole ka vähe ärritumismõnu.

Aga viimaks sain aru, et unfollow klikkimine tuleb puhtalt mu enda huvides ette võtta. Kaotasin oma silmaulatusest ühe friendi, kes teeb endast liiga tihti selfie'sid (kui ta on poolpaljas) või pildistab oma uusi asju (kui need on tuntud brändi omad) ja autot ja õhtusööke (kui need on fäänsid) ja ennast lõunamererandadel.

Eks ma muidugi naudin ta rinnakumeruse ja seljanõgususe silmitsemist, aga... Aga enese pildistamisega on see jama, et ilus vaatenurk lihtsalt ei kaalu üles seda kurba tõde, mida pildistaja endast paljastab ja siis on pilti valus vaadata. Hoolimata sellest, et pilt ise on ehk ilus.

Siis võtsin maha ühe friendi, kes jagab "ärge tapke neid ja teisi", "ärge kulutage seda-teist" stiilis artikleid ja kirjutab juurde sõnumeid, nagu: "avage oma silmad! Me ei saa niiviisi edasi minna!" Siis ma tihti krigistan hambaid, sest mulle ei meeldi see toon, nagu ta oleks kogu ilma Emme - ainus inimene, kes näeb probleemi ja teab lahendust. Ja muidugi pole õilsamat heategu ega kiiremat lahendust igale probleemile kui selle sheerimine FBs. 

Viimati jagas ta tõsimeeli rõõmu-uudist, et Tesla igiliikuri joonised on nüüd vabalt netis saadaval. Ka energiaallikate puudus on nüüd lahendatud ja nafta asendatud, nagu naksti. Uus ajastu alaku. 

Appi. Appi. Appi. 

Näete, kuidas ma ärritun.

Kusjuures kõik unfollow'itud friendid on omal viisil sümpaatsed inimesed. Päriselus suhtleks küllap heal meelel. Aga lihtsalt mul tuli üllatuslikult kätte aeg, mil virtuaalis enesest lähtuvaid otsuseid vastu võtta. 

Veel üks friend läks, sest ta jagab usinalt telegrammi artikleid, ise kommenteerib midagi sügavmõttelist juurde. Viimane kommentaar algas sõnadega "Uus ja huvitav vaatenurk 9/11 sündmustele." 

Iga tema uus postitus ajab mind ropendama. 

Ma mõjun nüüd nõmeda radikaalse vingatsina. Asi pole neis, päriselt, asi on minus. Mõni  postitus lihtsalt kutsub huultele roppusi, mida ma ei taha, et Sho eesti keeles kordama õpiks.