Olen viimase nädala jooksul enda kohta saanud teada kolm asja. Esiteks, mu superpower on surnuksrääkimine. Teiseks, ma olen ülimalt riskialdis inimene. Kolmandaks, mul on mehe alakeha.
Esiteks superpower. Sellega seoses kuulutan välja ka pakisaaga õnneliku lõpu!
Viimane liigutus, mis ma tegin, oli nädala keskpaiku avalduse saatmine. Sisu, et meeltesegaduses sai paki väärtuseks pandud 1600 eurot, samas kui tegelikkuses oli see 45. Sho allkiri oli all. Skännisin ära, saatsin tollile. Sealt tuli telefonikõne. Helistajaks ametnik, kellega olin varemalt kokku juba vähemalt tund aega vestelnud ja kes avalduse saata soovitas.
"Ma ei tea.... Kõik on nii keeruline, nii segaseks aetud! Miks... Issand, ma ei tea! Miks... Miks te...." ja nii edasi, ta hääl oli täitsa nutune. Pärast pikka sõnasegaduse kuulamist sain aru, et skännitud avaldusel polnud allkiri korralikult peale jäänud. Ütlesin, et teen uuesti. Tegin ja saatsin, pärast seda oli vaikus.
Viimane liigutus, mis ma tegin, oli nädala keskpaiku avalduse saatmine. Sisu, et meeltesegaduses sai paki väärtuseks pandud 1600 eurot, samas kui tegelikkuses oli see 45. Sho allkiri oli all. Skännisin ära, saatsin tollile. Sealt tuli telefonikõne. Helistajaks ametnik, kellega olin varemalt kokku juba vähemalt tund aega vestelnud ja kes avalduse saata soovitas.
"Ma ei tea.... Kõik on nii keeruline, nii segaseks aetud! Miks... Issand, ma ei tea! Miks... Miks te...." ja nii edasi, ta hääl oli täitsa nutune. Pärast pikka sõnasegaduse kuulamist sain aru, et skännitud avaldusel polnud allkiri korralikult peale jäänud. Ütlesin, et teen uuesti. Tegin ja saatsin, pärast seda oli vaikus.
Kuni eilseni, kui Joonas ulatas mulle ukse vahelt pakiteate. Vaatasin, paki väärtus endiselt 1600 eurot. Mingit maksunõuet aga ei kaasne.
Ma lihtsalt naersin tükk aega. Algul üllatusest, pärast võidukalt.
Riskimise kohta. Töötukassas (kunagi ehk räägin sellest töötukassa värgist pikemalt) saadeti mind ühele karjäärinõustamise seminarile. Seal oli terve seltskond inimesi ja valdavalt tegime asju grupis. Et millised on me tugevad iseloomujooned ja millised nõrgad ja nii edasi. Ja siis seal oli riskimise kohta, et kas ma olen riskija. Ma mõtlesin: muidugi mitte! Ma ei riski voodistki välja tulla, kui ma pole kindel, et kohv ootab.
Grupikaaslased ja kõik rääkisid, kuidas riski võtmise julgus on see, millest neil kõige enam puudu jääb.
Aga ma siis hakkasin mõtlema, et oot-oot. Kes läks aastaks Jaapanisse ilma, et tal ära-elamiseks raha oleks? Kes maandus mingi netist kohatud võõra mehe kodus? Kes hakkas kinnisvaramaakleriks Tokyos, kuigi ta oli seal ainult ühe päeva enne käinud?
Kes jättis just oma ilusa stabiilse elu Jaapanis ja kolis lambist Eestisse?
Ma olen niisugune riskija, et hoidke alt!
Õhtul otsustasin oma avastusest Shole rääkida.
"Tead, ma olen alati arvanud, et ma olen arg inimene, kes ei julge riski võtta..." alustasin.
"Misasja! Sa oled haigelt riskialdis," hakkas Sho mu jutu peale naerma, "vaata ennast ometi!"
Aga ma ei teadnud enne!
Nüüd olen paar päeva täiesti uue identiteediga elanud. Riskija identiteediga. Päris hea tunne.
Eelmise nädalavahetuse veetsime sõpradega Soomes, Kadri pool. Hommikul kaheksase laevaga läksime, kõik olid väsinud, aga Kristel eriti, nii et ta komplimendid ei tulnud eriti hästi välja.
Mul olid mu uued ruudulised püksid Montonist. Ütlesin, et mulle Montoni pükste lõige väga meeldib, aga sõbrad üksmeelselt leidsid, et see lõige neile üldse ei sobi.
"See ei sobi laiade puusadega üldse!" ütles keegi ja kõik naiseliku puusaga sõbrannad noogutasid.
Enter Kristel:
Maarja, sul on mehe alakeha..... heas mõttes!
Mhmh, sest kellele ei meeldiks mehe alakeha, eksole. Sellest sai nädalavahetuse hitt. Näiteks kui ma oma mehe alakehaga sauna hakkasin minema või.
Need on minu uued ruudulised püksid ja nii veetsime me praktiliselt kogu nädalavahetuse. Tegelikult Kristel nägi pükse mõni päev varem ka ja pean ütlema, et selle valguses ei saa tema ebaõnnestunud komplimente alati väsimuse süüks ajada.
Ütles: nii head püksid! Sa näed välja nagu kloun. Ausõna, kõige paremas mõttes!
Nii et lösutasime. Olen näost nati punane, sest jalad selles asendis lösutada pole lapsemäng. Ja kui päris aus olla, siis Stella mitte ei lösuta, nagu luuser Maarja, vaid puhkab loorberitel.
Nimelt oli ta päev varem Eesti Disainiauhindadel totaalselt võidukas. "Kaamos: Eesti mood täna" on siin.
Kolmas lösutaja pildil on paljas naine, kelle Kristel aastaid tagasi tegi ja Kadrile kinkis.
Igatahes, algul lösutasin ma jalgadega diivani suunas ja kui Stella sinna istus, siis ta silmitses tükk aega mu peput, enne kui tunnistas: ei, sul on täitsa naiselik alakeha.
Aga ainult tagurpidi vaadates, eksole.
Ma lihtsalt naersin tükk aega. Algul üllatusest, pärast võidukalt.
Riskimise kohta. Töötukassas (kunagi ehk räägin sellest töötukassa värgist pikemalt) saadeti mind ühele karjäärinõustamise seminarile. Seal oli terve seltskond inimesi ja valdavalt tegime asju grupis. Et millised on me tugevad iseloomujooned ja millised nõrgad ja nii edasi. Ja siis seal oli riskimise kohta, et kas ma olen riskija. Ma mõtlesin: muidugi mitte! Ma ei riski voodistki välja tulla, kui ma pole kindel, et kohv ootab.
Grupikaaslased ja kõik rääkisid, kuidas riski võtmise julgus on see, millest neil kõige enam puudu jääb.
Aga ma siis hakkasin mõtlema, et oot-oot. Kes läks aastaks Jaapanisse ilma, et tal ära-elamiseks raha oleks? Kes maandus mingi netist kohatud võõra mehe kodus? Kes hakkas kinnisvaramaakleriks Tokyos, kuigi ta oli seal ainult ühe päeva enne käinud?
Kes jättis just oma ilusa stabiilse elu Jaapanis ja kolis lambist Eestisse?
Ma olen niisugune riskija, et hoidke alt!
Õhtul otsustasin oma avastusest Shole rääkida.
"Tead, ma olen alati arvanud, et ma olen arg inimene, kes ei julge riski võtta..." alustasin.
"Misasja! Sa oled haigelt riskialdis," hakkas Sho mu jutu peale naerma, "vaata ennast ometi!"
Aga ma ei teadnud enne!
Nüüd olen paar päeva täiesti uue identiteediga elanud. Riskija identiteediga. Päris hea tunne.
Eelmise nädalavahetuse veetsime sõpradega Soomes, Kadri pool. Hommikul kaheksase laevaga läksime, kõik olid väsinud, aga Kristel eriti, nii et ta komplimendid ei tulnud eriti hästi välja.
Mul olid mu uued ruudulised püksid Montonist. Ütlesin, et mulle Montoni pükste lõige väga meeldib, aga sõbrad üksmeelselt leidsid, et see lõige neile üldse ei sobi.
"See ei sobi laiade puusadega üldse!" ütles keegi ja kõik naiseliku puusaga sõbrannad noogutasid.
Enter Kristel:
Maarja, sul on mehe alakeha..... heas mõttes!
Mhmh, sest kellele ei meeldiks mehe alakeha, eksole. Sellest sai nädalavahetuse hitt. Näiteks kui ma oma mehe alakehaga sauna hakkasin minema või.
Need on minu uued ruudulised püksid ja nii veetsime me praktiliselt kogu nädalavahetuse. Tegelikult Kristel nägi pükse mõni päev varem ka ja pean ütlema, et selle valguses ei saa tema ebaõnnestunud komplimente alati väsimuse süüks ajada.
Ütles: nii head püksid! Sa näed välja nagu kloun. Ausõna, kõige paremas mõttes!
Nii et lösutasime. Olen näost nati punane, sest jalad selles asendis lösutada pole lapsemäng. Ja kui päris aus olla, siis Stella mitte ei lösuta, nagu luuser Maarja, vaid puhkab loorberitel.
Nimelt oli ta päev varem Eesti Disainiauhindadel totaalselt võidukas. "Kaamos: Eesti mood täna" on siin.
Kolmas lösutaja pildil on paljas naine, kelle Kristel aastaid tagasi tegi ja Kadrile kinkis.
Igatahes, algul lösutasin ma jalgadega diivani suunas ja kui Stella sinna istus, siis ta silmitses tükk aega mu peput, enne kui tunnistas: ei, sul on täitsa naiselik alakeha.
Aga ainult tagurpidi vaadates, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar