Mõtisklen siin neil küsimustel, kuni Patrick Watson oma uneleva häälega mu meelt uinutada püüab:
take a little break from thinking all the time.
Ma ei tea, miks ma üldse hakkasin selle eneseabi-asjaga pihta. Tegelikult tean küll: ma arvasin, et ma flipin ära oma üleelamistega ja arvasin, et nii profülaktika mõttes peaks. Sest mul on olnud depressioon ja sellesse seisu kohe kindlasti tagasi kukkuda ei tahaks, see oli kohutav.
Aga ma ei flippinudki ja kuna mul praegu depressiooni ei ole (selles olime psühhiaatriga ühel meelel), siis paistab mulle, et edaspidise peen-abi eelduseks on ratsionaalse meele väljalülimise kunst.
Kes veel ei tea, ma olen see tüüp, kes hakkab hambaid kiristama, kui talle väidetakse, et ta probleemid rasedusega võivad seotud olla mingi sõjas surnud vanaonuga, kes on nüüd kurb.
EI. EI USU. ÄRA HAKKA.
Aga ma ei flippinudki ja kuna mul praegu depressiooni ei ole (selles olime psühhiaatriga ühel meelel), siis paistab mulle, et edaspidise peen-abi eelduseks on ratsionaalse meele väljalülimise kunst.
Kes veel ei tea, ma olen see tüüp, kes hakkab hambaid kiristama, kui talle väidetakse, et ta probleemid rasedusega võivad seotud olla mingi sõjas surnud vanaonuga, kes on nüüd kurb.
EI. EI USU. ÄRA HAKKA.
Aga kas sa siis ei tahagi abi saada?
Miks mitte lasta eesmärgil abinõu pühitseda?
Miks mitte proovida? Või on sul paremaid variante probleemi lahendamiseks välja pakkuda?
Neid küsimusi endale esitasin, aga jõudsin järeldusele, selline mõttekäik on slippery slope fooliummütsi voltimiseni aka hüppelaud puhtalollustesse.
Aga oma geniaalsuses leidsin vastuse: probleemi pole.
Pole probleemi, pole vaja lahendust.
Kindlasti leiaks asju, mille kallal urgitseda, aga minu valik on praegu hoida need uksed ilusti lukus. Cause I just want the simple things.
Nii et kavatsen katkestada järgmisele nädalale planeeritud kohtumise.
Aga eneseabist rääkides, siis Kristel kinkis mulle sünnipäevaks suurepärase mokakannu ja piimavahustaja, nii et alates detsembri keskpaigast olen valdava osa oma päevadest veetnud kohvivines.
Lisaks käivad kohvizombid aeg-ajalt mu uksi kraapimas: veeeeeeeeel, tahame veeeeeel.
Küsimus, mis on mokakannu ja espressokannu vahe, on keerulisem kui ühe käe plaks. Ärge küsige minult ja ärge andke mulle teada, et seda guugeldama hakkasite või et te vist/kindlasti teate vastust.
Üleeile hommikul võttis Kadi ühendust, et teeme karrit. Tuli lõunaks, kaasas kõik vajalik, isegi üks puljongikuubik ja tükike ingverit. Tegime ja sõime. Õhtupoolikul läksin linna, et Monicaga kohvikus kokku saada.
Eile hommikust hilise pärastlõunani veetsin Stellaga. Algul minu pool, aga siis läksime Järve Keskusesse, sest oma kiire graafiku tõttu ei õnnestunud mul päev varem täitsa tühja külmkappi toiduga täita.
Vaatasime Stellale voodi, sest kui voodi on mõnus, on juba vähemalt kolmandik kuni pool ööpäevast kvaliteetselt veedetud.
Edasi võib hakata ülejäänud päeva kvaliteedi kallal töötama. Voodist väljapoole, nii-öelda. See on minu eduteooria.
Soetasime mulle ülisoodsalt köögikardinad ja laualina. Lõpetuseks hankisime martsipani ja järasime seda ostukeskuse pingil. Välismaa martsipan on nii palju parem.
Tarisin suure poekoti koju, ladusin kraami külmikusse ja seejärel panin köögiaknale kardinad. Nüüd on nii õdus olla.
Pange tähele, kirjeldasin just oma esmaspäeva ja teisipäeva. Mida teie neil päevil tegite? Tööd, jah?
Neid küsimusi endale esitasin, aga jõudsin järeldusele, selline mõttekäik on slippery slope fooliummütsi voltimiseni aka hüppelaud puhtalollustesse.
Aga oma geniaalsuses leidsin vastuse: probleemi pole.
Pole probleemi, pole vaja lahendust.
Kindlasti leiaks asju, mille kallal urgitseda, aga minu valik on praegu hoida need uksed ilusti lukus. Cause I just want the simple things.
Nii et kavatsen katkestada järgmisele nädalale planeeritud kohtumise.
Aga eneseabist rääkides, siis Kristel kinkis mulle sünnipäevaks suurepärase mokakannu ja piimavahustaja, nii et alates detsembri keskpaigast olen valdava osa oma päevadest veetnud kohvivines.
Lisaks käivad kohvizombid aeg-ajalt mu uksi kraapimas: veeeeeeeeel, tahame veeeeeel.
Küsimus, mis on mokakannu ja espressokannu vahe, on keerulisem kui ühe käe plaks. Ärge küsige minult ja ärge andke mulle teada, et seda guugeldama hakkasite või et te vist/kindlasti teate vastust.
Üleeile hommikul võttis Kadi ühendust, et teeme karrit. Tuli lõunaks, kaasas kõik vajalik, isegi üks puljongikuubik ja tükike ingverit. Tegime ja sõime. Õhtupoolikul läksin linna, et Monicaga kohvikus kokku saada.
Eile hommikust hilise pärastlõunani veetsin Stellaga. Algul minu pool, aga siis läksime Järve Keskusesse, sest oma kiire graafiku tõttu ei õnnestunud mul päev varem täitsa tühja külmkappi toiduga täita.
Vaatasime Stellale voodi, sest kui voodi on mõnus, on juba vähemalt kolmandik kuni pool ööpäevast kvaliteetselt veedetud.
Edasi võib hakata ülejäänud päeva kvaliteedi kallal töötama. Voodist väljapoole, nii-öelda. See on minu eduteooria.
Soetasime mulle ülisoodsalt köögikardinad ja laualina. Lõpetuseks hankisime martsipani ja järasime seda ostukeskuse pingil. Välismaa martsipan on nii palju parem.
Tarisin suure poekoti koju, ladusin kraami külmikusse ja seejärel panin köögiaknale kardinad. Nüüd on nii õdus olla.
Pange tähele, kirjeldasin just oma esmaspäeva ja teisipäeva. Mida teie neil päevil tegite? Tööd, jah?
mh... kirjutasin siia oma tundeid ja mõtteid ja haihtusid?
VastaKustutamis siis ikka, proovin uuesti.
VastaKustutaMinu tunne on neil päevil "sobby", seda tähenduses kuis willaiääm seda seletab: you know that feeling, then youre just pooring out milk on your breakfast cereals and then you get a phonecall or smth and getting back to your cereals, they're all sobby".
depressioon on mulle tuttav, olen seal kordi olnud ja viimasel ajal on tunne, et istun jälle kusagil serva peal. See tunne, et kõik on nagu ok, aga mitte-kui-midagi ei soovi teha, mitte-kuhugi ei soovi minna ja mitte-kui kellelegi ei viitsi seletada... lihtsalt vaatad tühjusesse...
Hea tsitaat :D
VastaKustutaHmmmmmmm. Mul on sulle välja pakkuda järgmise nädala aeg psühholoogi juurde :)
Teine variant, mis mul postitusse kirja panna ununes, on pulleritsulik strateegia, mida praegu ise uuesti rakendama hakkasin: olla vähem pehmo ja teha rohkem sporti.
Heh, sorri, rõve võllahuumor.
Võib ka mõlemaid variante kombineerida.
Lisaks oled külla oodatud :) Siis võin sulle usaldada oma trennikavalusi.
Aga kommentaaride kustumise kohta. Ma olen ka hädas olnud ja nüüd ei riski enne "avalda kommentaar" vajutada, kui selle sisust command+C'ga koopia teen. Siis saan ebaõnnestumisel kohe command+V'ga kommentaari taastada.
Lugesin esimest korda su teksti ( tavaliselt loen kohe ka teise, ja lause lõpust ettepoole ) .. ja tellis irmus kohukese isu .. tead ju, et Rakveres müüakse neid lahtiselt kohati seal raudteeääres laos... nuh ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin üle pika aja kotikese.. alati on need tükid, kuid seekord sattus olema ilusate ja tervetega kott. Ammu olen mõelnud, et peaks lugema ära ( kasvõi need poolikud kokku ) mis seal kotis on ja mida ma selle 0.85 sendi eest saan.... seekord oli hea lugeda ja pooles kilos oli täpselt 14,5 kohukest.
VastaKustutaVaata, mina tean miks mul see kohukese isu tekkis ... ja ma tean miks ma neid tahtsin ... aga kas ka sina tead miks sa mida tahad? Miks sul on mokkakohvi isu?
Keeruline kas pole?
Ma seekord jätan selle tagant ettepoole lugemise vahele :) Järgmine kord jälle ;)
Hea on, seepärast tahan ;) Kes siis head ei taha.
VastaKustutatänan kõigi nende ahvatlevate pakkumiste eest... võtan sul varsti sabast :)
VastaKustuta"Mida teie neil päevil tegite? Tööd, jah?" Kurat, jah. Peab tegema, et elus püsida. Ma tean küll, et nina on nuuskamiseks ja kui nohu pole, pole vaja seda igale poole toppida, aga mis valemiga sa oma 27/7 lebo lifestyle'i finantseerid ? (riided on sul ju seljas (vist ?) ja toit laual, või mis ?)
VastaKustutaRaha tuleb rahakapist. Ehk ikka vanad head säästud.
VastaKustutaAga ega meiegi elu lõpuni lulli lüüa saa, rahakapp pole põhjatu.
Pulleritsulik strateegia käis ilmselt ajakirjanik Priit Pulleritsu kohta, aga pean ütlema, et praegusel eluperioodil sobiks see suurepäraselt ka "Pullerits, S." strateegia nime kandma.
VastaKustutaJa ninade nuuskamisest rääkides - mina veetsin esmaspäeva rongis loksudes ja nuusates ning teisipäeva voodis nöhatades ja nuusates : )
Tõesti-tõesti, on üks kurikuulus pullerits, aga siis veel mitu heakuulsat. Seda ei tohi unustada :)
VastaKustutaNöhaga on igavene jama alati...