eesmärgile jõudmisest

M kirjutas oma blogis, kuidas eesmärgile jõudes - olgu see kui tahes imeline -, harjub inimene uue situatsiooniga kohe ära ja hoobilt tekivad jälle uued, kõrgemad eesmärgid. Saavutatu üle õnnelik olemine ununeb aga ära. 

Ma olen ka mõelnud, et mis värk sellega on ja M'i blogipostitus kombineerituna tassi kohviga tõi mind siia.

Tean hästi, et väga palju asju mu elus, mis lapsepõlves oli kauge ja võimatu unistus, on praegu igapäevategelikkus. 

Näiteks on mul väga selge mälestus ajast (mitte lapsepõlv küll, vaid 18aastaselt) kui otsutasin jaapani keelt ja kultuuri õppima minna. 

Otsus oli tehtud, aga samal ajal mõtlesin, et kuidas paganama moodi ma kunagi peaksin jaapani keelt rääkima. See tundus võimatult keeruline ja võõras ja lisaks polnud mul keeleannet. Aga veel olulisem, Jaapan ja jaapani keel olid midagi, mis asetsesid minu igapäevatõelusest kaugel eemal ega omanud sellega pisimatki ühendust.

Läks mõni aasta mööda - tagantjärele mõeldes, silmapilk -, ja mu tegelikkus oli täiesti teine.  

Aga mitte kunagi ei õnnestunud mul kogeda seda vinget eksootilist tunnet, et vau, mis ma teen. Vahel, kui keegi kõrvalt viitsib imestust avaldada, siis mulle tuleb korraks meelde, et jaa, jaapani keel eestlase koduse keelena võib eksootiliselt kõlada tõesti. Aga see on mu argielu ja argielu ei saa kunagi päriselt eksootiline olla.  

Ühest küljest on nadi, et inimene eesmärgi saavutades sellest mõnu tundmise asemel juba uuest ja paremast unistab. Teisalt, kui sa teatad, et oledki siin praegu õnnelik, mis sellest, et jageled koeraga köögis diivani pärast, majanduslik seis on pehmelt öeldes kaootiline ja tegutsemisstrateegia puudub, siis keegi ei usu sind. 

Kas sa päriselt ka arvad nii või lihtsalt õigustad ennast? Kas sul polegi ambitsioone, uusi eesmärke, suuri eesmärke?

(Kuskil pean nüüd leidma ruumi seletamaks, et selline oli mu seis näiteks mõni kuu tagasi, aga  vahepeal oli natuke teisiti ja praegu on juba kolmandat moodi.)

Pead ütlema hästi veenvalt: päriselt, päriselt-päriselt olen õnnelik praegu, siin, niisama. Ausõna.

Arvan, et võin endale õlale patsutada, et tubli Maarja, jõudsid sellesse küpsesse ikka, kus hakkad jagama, mida tuleb hoida ja millest lahti lasta.  

Aega pole raisata, man. Aga trikk vist ongi selles, et igaüks peab ikka ise otsustama, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ka sõbraliku suunamiseta on seda parem teha.

Ambitsioonid, mjaa. Mul on olemas eneseuhkus ja päris kõrge ego ja võib-olla sobiks veel mõni seda liiki sõna, aga ambitsiooni jääb koguaeg järjest vähemaks.  

"Mõtteaineses" oli üks moment, kus tuli lõpetada lause. Lause algas vist umbes nii: mina kangelasena ei teeks kangelastegusid, sest... 

Ma vastasin: ... sest ma ei tea, mida see endaga veel kaasa tuua võib. 

"Mõtteaines" käskis üldse kangelastest mõelda ja ma kohe täitsin käsu.

Mõtlesin, et kangelane tuleb sõnast kange ehk paindumatu (murdumatu oleks küll hea sõna, aga paindumatu kõlab mu jaoks paraku täpsemalt) ja kohe tuli Ilmar Trulli luuletus meelde. 

sirge selg ja kange kael 

seisab lauas püsti nael

Teate seda? Järgmised read on mu mäletamist mööda 

pea on tal valus

ta vaprasti talus

kuid iial tal meelest ei lähe

et töömees lõi haamriga pähe

See oli sisuliselt minu esimene seos sõnaga "kangelane". 

Need paar mõtet võib kaude siduda põhjustega, miks ma end eriti ambitsioonikaks ei pea. Ideed, plaanid, kordaminemiserõõm... sellised asjad on minu jaoks. Ambitsioon, mäkää.

Aga muidu, täna tõi eksootikat mu õuele formaalses toonis e-kiri, kus küsiti, kas võtan enda peale töö tõlkida lause per aspera ad astra jaapani keelde ja kui palju ma selle eest tasu soovin. Ma guugeldasin natuke, saatsin vastuse ja ütlesin, et tasu ei taha. Siis on küll nadi, kui nemad kliendilt sellegipoolest raha võtavad. 

Motodest rääkides, vahel mõtlen, et see copywriteri teema tuleb mul ikka nii kergelt, et peaksin hoopis seda tegema. Mõtlesin oma firmale mingi ühe minuti jooksul lihtsa jaapanikeelse slogani välja ja kui Shole ütlesin, siis ta vastas, et see on nii hea, et täitsa lõpp kui hea. Ma tean, ta on mu abikaasa, aga ikkagi, kiidusõnadega ta hooletult ringi ei käi, nii et. 

Muidugi ei ütle ma, mis see slogan on. Guugeldades sain teada, et hoolimata geniaalsusest keegi seda veel ei kasuta. Võin vihjeks öelda, et erand on üks naistele suunatud homo-pornograafiline koomiks. Ha!