minu meiginipid 2 ehk rõõmust, erootikast ja enesekesksusest

Viimasel ajal on nii hea, selline elus olemise tunne. 

Seda pole nii ammu sellisel määral olnud ja loodan, et see ei lähe kunagi ära. Palju ideid. Märkmik on täis märkmeid. Sihid ja plaanid ja tegevuskava, mille järgi tegutsen. 

Käisime notaris ja nüüd olen ärinaine. Kuulan Eminemi ja Massive Attacki.

Kunagi kirjutasin, et võõrutasin end näokreemidest. See asi suvel-sügisel toimis ilusti, aga talvel hakkas nahk trikitama ja pea-aegu andsin alla. Proovisin õlivariante, aga need ei toiminud nii nagu tahtsin.
Appi, meiginipid on endiselt maailma kõige igavam teema. Aga veame end sellest ikka läbi. Kohustuslik kirjandus.
Tahtsin asjale ikka seespidist lahenduskäiku, mitte välispidist. Siis S mainis kuningakepiõli. Soetasin kapslid ja mulle tõesti tundub, et see teeb väikest viisi imesid. (Ja kui tellid kohe, siis anname kaasa tasuta neck slimmeri ja weight shakeri, eks ole.)
Okei, ilmad läksid soojemaks ka. Okei, tänu igikestvale nohule ja nuuskamisele on mu nina endiselt kuiv ja valus. Aga ikka, midagi on täitsa teisiti.

Laupäeval käisime kirjandusauhindade jagamisel. See algas esimehe kõnega, kus ta teatas, et eesti keel on salakeel (tõsi-tõsi, muhelesin) tarkadele (hmm?) ja selle tõestuseks on need lollid, kes siin mitu põlve elades eesti keelt ära pole õppinud (ahaa) ja inglise keel on lihtne üleilmne keel labasteks väljaütlemisteks (ah nii), millest iga neandertallane aru saab. 

Okei, ta ei kasutanud sõna neandertallane. Ta vihjas ikka meie oma liigi jõmmidele, kes ainult mühatuste abil suhtlevad.

See kõne, mis mingis mõttes ikka humoorikas ka oli, lõi mu jaoks kogu asjale hoopis mõru tooni.
Eestil on keeruline ajalugu (jah), eesti keelt ja kultuuri tuleb hoida (jah), armastan eesti keelt (jah), teised keeled ja kultuurid on vähem väärtuslikud kui meie oma (ei).
Ma olen tundlik rahvusliku enesekesksuse suhtes. Inimene peaks ikka oskama end teise rahva kingades ette kujutada ka. Lisaks oli E mu kõrval hiljuti saanud suurema doosi Kenderi mõttemaailmast, mille taustal kogu üritus vähe groteskne tundus.

Minugi poolest võib iga välismaalast, kes meile paar eestikeelset sõna ütleb, tervitada klassikalise ikka-paremini-kui-mõni-kes-viiskend-aastat-siin-elab-komplimendiga, see on selline mahlakalt kuiv, et mitte öelda eht-eestlaslik sarkasm. Ja eestlased me oleme, nii et miks mitte.
Aga pidulikul vastuvõtul emakeelepäeval võiks ametliku kõne sisu vähe kõrgemast latist üle hüpata. Nii tundus mulle. 

Mulle meeldivad "Fifty Shades of Grey" filmi peategelased.
Näete, ma ei püüagi postituse erinevaid teemasid omavahel siduda.
Näitlejad, ma mõtlen. Sellised sümpaatsed ja veidervaimukad tüübid (flufferinali, no tõesti; või kõndima õppimise jutt), kes vist tõesti omavahel läbi ei saa.
Osa sümpaatiast on vist kaastunne. Paistab, et neil on nii piinlik.

See Graham Norton Show, mis enne sõbrapäeva ilmus, oli mu meelest nii meelelahutuslik, et otsustasin filmi vaadata. Okei, teine põhjus oli see, et lootsin kvaliteet-erootikaaega veeta. Kohutavalt pettusin.
Tekkis kohe selline fundamentaalne identiteedikriis: kas see on tõesti see, mida "me, naised" näha tahame?
Haha! 

Kui film on nii sündmustevaene, siis tekib õigustatud ootus, et vähemalt on need sisutühjad minutid täidetud seksistseenidega. Aga uskuge või mitte, ei ole. Ma ei saa siiani päriselt aru, millega see aeg siis täideti, aga selleks tarbeks filmi üle vaatama küll ei hakka. Igatahes dialooge sisaldavates stseenides tundus, et näitlejate piinlikkustunne kumab läbi ja siis oli endal ka piinlik vaadata.
Ülejäänu oli aga nagu muusikavideo: sõidame lennukiga, sõidame helikopteriga, sõidame autoga ja rõõmustame... Umbes, et look at my horse, my horse is amazing.
Deem, ma oleks ise sellest palju parema filmi teinud, mõtlesin. Sest, nagu juba alustuseks mainisin, mul voolab viimasel ajal ideid lausa üle ääre.

Lõpetuseks, leidsin ühest blogist sellise laulu nagu "Think". Õudselt meeldib.