haiguslugu ja kolm sammast

Olin eelmisel nädalavahetusel natuke liiga sotsiaalne ja see lõppes pühapäevaks mingi gripi-tüüpi asjaga. Esmaspäevaks oli palavik enam-vähem langenud, teisipäeva olin vagusi kodus. Kolmapäeva hommikul pidasin end terveks ja läksin plaanipäraselt üht rahvusvahelist telekohtumist tõlkima. 

Aga neljapäeva hommikul ärkasin siiski ilma hääleta ja sosistasin koosolekul (mis minu pärast niigi edasi lükati) ja telefonis ja taksojuhile sosistasin ka, nii et ta ütles, et ma enda häält ei vaevaks ja ta hoolitseb omalt poolt me vestluse eest. 

Ta soovitas mul tungivalt ja mitu korda üha uuesti (sest üksinda pikka taksovestlust ülal hoida on keeruline) lõigata ingverist õhukesi kettaid ja neid süüa. Ingver on tuhande haiguse vastu. Mitte saja, aga tuhande. 

Ma sõitsin Sho kooli juurde Gruusia restorani, kuhu ta mind ammu on tahtnud viia. Eile oli üks järjekordne me pulmaaastapäevadest (seekord Jaapani pulmapeo oma, neljas, peaaegu unustasime ära) ja läksime nautisime liha. 

Täna ärkasin kell kuus põiepõletiku (!) peale ja suures haleduses, et mu keha erinevad jupid hakkavad veel enne kolmekümneseks saamist üles ütlema, lõikasin endale ingverikettaid, mõtteis mõlkumas taksojuhi ingverikarva soni -, ja järasin neid ja jõin hästi palju teed. 

Ingver mõjus häälele nii, et selleks ajaks, kui Sho ärkas, oli see osaliselt tagasi. Aga vetsus käimise tegi ingver tõenäoliselt  veel piinarikkamaks kui muidu.

Ka köha ja peavalu on tänane teema, nii et plaanin veel nädala lõpuni haige olla. 

Aga see pühapäev, kui haigus algas, juhtus tegelt veel üks suurepärane asi. Me olime J ja K'ga Järve Keskuses sisseoste tegemas ja ma ütlesin oma haiguseeelse paha tundega välja selle, mida ma ka täiesti tervena tunnen: vihkan-vihkan-vihkan toidupoes käimist! Ei taha mõelda nendele asjadele ja otsida neid ja siis veel tassida. Hullemal juhul bussipeatuses bussi oodata ja... 

K ütles, et aga Selveril on uus netipood, kus nad panevad su toidukorvi ise kokku ja võid sellele kas kokkulepitud ajal järele minna või paluda koju saata. Ja kui ostad 40 euro eest, toovad tasuta koju. 

Ma ei ole seda veel kordagi teinud, aga  - panen käe südamele -, olen alates pühapäevast vähemalt korra päevas sellest mõelnud ja igakord muutun õnnelikuks. Ma ei lähe enam kunagi poodi!

Ainult, et kuna ma pole seda netipoodi veel kordagi proovinud, muretsen, et asi on liiga hea, et olla tõsi.

Pean siinohal vist seletama, et mu salajane unistus rikkaks&õnnelikuks saamisest toetub kolmele outsourcing'u-sambale:

- koristamine 

Tolmuvõtmised, põrandapesud, vannitoapuhastused... Robottolmuimeja ja koristaja kord nädalas. 

See on vähemalt osa õnnevalemist.

Muuseas ütlen vahele, et me nõudepesumasinat armastan nii palju kui üht masinat üldse armastada on lubatud. 

- autojuhtimine

Kui ma olen rikas, siis ei osta ma endale ainult auto, vaid palkan ka autojuhi. Selline plaan. Mulle ei meeldi roolis olla. See teeb mu närviliseks. Ma ei taha mõelda sobivatele teekondadele ega parkimisvõimalustele. 

Taksosõit kord-paar nädalas on kõvasti odavam lõbu kui auto omamine ja tehniliselt võttes polegi ma unistusest väga kaugel: nii harva kui mul auto on, on sellega komplektis ka juht. Jess. 

- toidukraami koju toomine ja kokkamine

Vahel teen süüa hea meelega, aga toidupoes ei käi mitte kunagi heal meelel. See seletabki mu ülevoolavat reklaami stiilis teksti Selveri suunal. 

Kui ma olen väsinud, siis ma lihtsalt ei jaksa süüa teha. Sho teeb süüa aga ka siis, kui ta on väsinud. Ta suudab end paremini kokku võtta, noh. Üldse elus. 

Aga kui külmkapp saab lihtsa vaevaga toidukraami täis, võib kogu üle jääva energia rõõmuga söögitegemisele kulutada. 

Andestage, erutusin ootamatult tugevalt selliste mundaansete teemade peale.