08.05.17

oleksin pidanud päikesekreemi kasutama

Kirjutan postitusi hõredalt, aga alati on kahe postituse vahepeal tekkinud suur posu mõtteid ja toimumisi, mida kõike siis kirja tahan panna. 
Nüüd on nii, et ei ole mitte midagi. Mitu-mitu nädalat on vahepeal olnud, aga tõesti mitte midagi pole jutustada. 

Samas tahan lugejatele üle kinnitada, et see pole mingi hingevaakuv blogi. Mu enda jaoks on blogimine ikka mingi pea-aegu et baasvajadus, lihtsalt praegu pole see etapp elus, kus tunneksin mõnu igapäevasest "teate, mis täna juhtus! Boiler läks katki ja siis ma ei saanud pessu, ilgelt nõme oli, aga siis toodi uus boiler ja siis jälle sain"-postitustest. (Muide see juhtus päriselt, mingi kuu-kaks tagasi. Ilgelt nõme oli, aga pärast sain pessu ja siis oli hea.) 

On olnud ka selliseid blogiaegu ja usun, et tulevikus võib veel tulla. Tegelikult oleks väga mõnus igapäevaselt blogida. See lisaks kergust teemadesse ja ellu. 

Aga praegu panen ikka täie raskusega. Viimati ütles vist T, et nii hea lugeda su kriisidest. Ise küll ei julgeks kirjutada. See pole kaugeltki esimene selline kommentaar, nii mitu inimest on sama öelnud. Aga ma igakord mõtlen, et mis kriisid, ma räägin ainult rõõmudest ja naljast. Kust te kriise välja loete? 

Aga tegelikult vist jah on iga postituse taga vähemal või suuremal määral kriis peidus. Aga ma ei nimetaks seda kriisiks, vaid lihtsalt eluks. Elu nagu sangpomm. 

Mingi aeg tagasi rääkisime ühe kolleegiga ühe uue projekti teemal ja et kes võiks selle eestvedajaks olla ja ma ütlesin talle, et nagu sa tead, olen ma see inimene, kellel on head ajad ja halvad ajad... 

Ja ta noogutas.

Ma ehmatasin: fakk. Ma olengi see inimene. 

Halenaljakal kombel pean ma ise end väga terve vaimuga inimeseks. Mis on ehe näide sellest, kuidas enesepilt võib kõikidest näkku-karjuvatest tõdedest hoolimata olla just selline... 
No see ongi tegelikult inimese kõikide lolluste põhjus.
Talle võib öelda ja näidata ja tõestada ükskõik mida, aga see ei loe, kui ta on otsustanud teisiti.

Muide, massöör tegi mu korda. Oligi nii, et käisin kümme korda ja ta parandas ära jamad, mis mul  u 15. eluaastast olid. Täiesti fantastiline.  
Mitu inimest võttis eelmise postituse peale kontakti, aga ma hiljem hakkasin mõtlema, et olen ma ikka lolljulge soovitaja. Kui kellelegi ei meeldi, on ju minu süü. Muusikat võib veel lärmakalt soovitada, aga massaaž on selline tõsine asi. Ja kelleks ma end pean, et kõike kohe maailma parimaks ristida. Tulge minu massööri juurde, ta on maailma parim! Tulge minu psühholoogi juurde, ta on maailma parim! Võtke kass, see on maailma parim! Elage Nõmmel, see on parim. Ei, elage kesklinnas, see on parimast parim. 
Aga igatahes. Uus keha, uus keha. 

Näost olen ma punaseks põlenud. Oleks juba märtsist pidanud päikesekreemi kasutama. 
Söön jummala palju. Eelmisel teisipäeval tõi üks õpilane jaapani keele tundi endatehtud sealiha ja riisipalli ja tsukemono - täiesti jaapani toitu. Selline spontaanne värk. 
Mina ütlesin: ma võin võtta lisaportsu, sest ma olen õpetaja

Seepeale ütles teine õpilane, et ta teeb neljapäevaks kooki ja siis tegigi, nii et neljapäeval sõime toorjuustukooki mustikatega. 
Ma ütlesin: ma võin võtta veel ühe tüki, sest ma olen õpetaja
Ja siis lihtsalt mushamusha

Aga üldiselt on mul tekkinud selline põnev mõte, et tahaksin olla keegi teine kusagil mujal tegemas midagi muud. 
See on ehk radikaalne. Võiksin olla mina. Võiksin olla ka siin. Aga teha midagi muud. Elada täiesti teistsugust elu - täi-es-ti. 
Nüüd, hästi lihtne oleks, kui ma vähemalt teaks, milline see elu olla võiks. 
Katusekorteris on palav.


2 kommentaari:

  1. Istusin tööl, lugesin su tänase posti läbi ja mõtlesin peas sõna-sõnalt sellist mõtet: "Vahekord tahaksin ka mina olla keegi teine."

    Mõnikord+vahel=vahekord?

    Aeg minna koju. Aga su jaapani keele tunnid ja õpilased tunduvad täiega ägedad. Eriti see söömise osa!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Freud rõõmustaks!

      Õpilased on mul nii lahedad, et täitsa lõpp.

      Kustuta