16.05.18

mis edasi, ah?

Mul pole aastaid olnud mitte mingit isu reisida. Aastaid, tähendab vähemalt aastast 2010. Sest kui ma olin Jaapanis, tahtsin vabal ajal tulla Eestisse ja kui olin Eestis, tahtsin vabal ajal minna Jaapanisse. Lisaks tundus mulle, et kui tahta mingit paika ja inimesi mõista, pole mõtet selles paigas alla aasta üldse olla. Kui aga paika ja inimesi mõista ei taha, miks üldse minna.

Pärast paari Eesti-talve hakkasin jälle pihta saama päikesereisidele ja suhtumisele "ära räägi mulle oma minevikust, ma ei taha teada su nime ega tausta ega lugu, lihtsalt võta mu raha ja lase mul end ära kasutada, beach!" Tenerife-jee. Aga päikesereis ei saanud kunagi teoks. 

Nüüd mõtlen, et mul on vanemahüvitis ja seetõttu luba mitte tööd teha. Sho saab ehk ka kuidagi organiseerida nii, et vähemalt ühe pimeda kuu õnnestuks koos saarele põgeneda.
Ägedam oleks pool aastat reisida kuskil. Veel ägedam aasta. See me ainus võimalus, kui arvestada, et üks hetk tuleb periood, mil meie liikumisi dikteerib ühe tüübi kool ja selle vaheajad. 
Aga kui minna pikemalt, tekib küsimus, mida teha kassi ja Sho töökohaga. 
Aga kuu palmisaarel õnnestuks kindlasti, mõtlesin. 
Kuni tuli meelde, et kui meil on vaba kuu, oleks igati mõistlik see hoopis Jaapanis veeta. Aga näis.

Aga enne talve veel tahame kindlasti minna Gruusiasse. Käime suvel enne Jaapanis ära ja siis. Sho tahab sinna juba ammu, joob pidevalt boržommi ja sööb gruusia juustusaiu ja seda imelikku suitsu-viinamarja vorsti. 
Mind on teema seni täitsa külmaks jätnud. Nüüd aga täiega läheks. 
Teine koht, kuhu tahaks kindlasti minna, on Iraan. 
Uusi väljakutseid on vaja! Arvestades me uut väikekodanlikku elustiili, on järele jäänud kas suvila või reisid. 

Rääkisin H'le ka, kellega me tittedega kilomeetreid kärutanud oleme, et nüüd on selline stabiilne elu - pangalaen, oma kodu, titt ja auto -, asi on kiskunud liiga stabiilseks ja vaja uusi väljakutseid. H hakkas naerma: kodu on olnud sul kolm kuud, titt viis kuud, auto nädala - ja juba on liiga stabiilne, jah? 
Midagi sellist, jah. 

Aga jaa, meil on auto. Autot võib osta nii, et mõtled ja kaalud pikalt oma pere vajadusi ja võimalusi ja siis surfad ja otsid ideaalset masinat ja siis lähed vaatad üle ja vaatad teise üle ja ikka ei osta, aga kolmas on päris hea ja siis peaaaegu ostad jne.

Me jätsime selle kõik vahele. Mõtlesin, et peaks ehk ostma auto, sellise pereauto nagu Volvo või miskit, aga siis jõudsime järeldusele, et saame ikka selle suve veel autota hakkama. 

Aga siis sõber pakkus, et tema sõber müüb väga head sport-Lexust. Jõudsime uuele järeldusele, et võime ju autot vaatama minna. Sama reede õhtul sõitsimegi pisikese ringi, laupäeva võtsime mõtlemiseks. "Mõtlemiseks", sest taganjärgi võib paljastada, et ega me mõelnud küll.
Ma guugeldasin "kas osta auto" ja "mida teha autoga". Google jäi vastuse võlgu. 

Guugeldasin siis kõiki suviseid festivale. Ütleme, et neid jätkub igaks nädalavahetuseks mitu, teiste seas Rabarberifestival, Meie Küla Pidu Lindi külas, Kabli Päikeseloojangu Festival, Uulu Lamba Vest Uulu külas ja Kalevipoja Kala- ja Veefestival.
Kõikjale saab autoga sõita, mõtlesin.
No ja pühapäeval ostsime auto ära.

Ainus jama, et Shol ei ole hetkel Eestis kehtivat juhiluba, mina aga ei julge väga sõita, sest ma pole eriti osav juht ja - tuleb välja, et Luukas nüüd vihkab autosõite ja hakkab tihtipeale südantlõhestavalt röökima.

Auto on muidu äge. Meil oligi jama, et mingid naaberasutuse võõrad autod trügisid meie parkimisplatsile. Nüüd pole vähemalt seda muret, plats on täidetud. 


Pean ütlema, et beebi hakkab oma uudsust kaotama. Üldse ei klõpsa enam igapäevaseid pilte. Aga siin on mõned viimastest aegadest.



Tänaval prouad ütlevad: tibuke, kus su müts on! 
Garderoobiprouad ütlevad: tere, paljasvarvas! 

Kui tal jahedama ilmaga sokk jalast ära kukkus, siis inimesed tormasid selliste nägudega ligi, nagu beebil tuleks külmaga sekundite jooksul varbad küljest ära. Sho tegi ükskord bussis sellise vea: kui Luukal sokk kukkus ja keegi selle talle ulatas, ütles Sho aitäh ja pani soki taskusse. Küll siis sai noomida. 

Ma tegelikult ise paanitseks ka rohkem, aga ma olen näinud hulle jaapani lapsi - õues on alla 10 kraadi sooja, lapsed ilusti sisse pakitud. Ainult varbad on paljad. See on mingi selline mõtteviis. Keegi rääkis, et kui ta muidu hoiab sokke lapsel jalas, siis alati arsti juurde minnes võtab jalad paljaks, muidu saab arstilt noomida.
Niisiis iga kord, kui mingi soki-värk on, mõtlen ma jaapani tittede peale ja ütlen endale, et praegu praktiseerime jaapani-kasvatust. 


Kuigi paar pilti on lausa paar päeva tagasi tehtud, siis pean ütlema, et need ka juba aegunud - Luukas on juba täitsa teist nägu.


11 kommentaari:

  1. Oh, Maarja. Sa ikka kirjutad nii toredasti, et postituse lõpuks on naeratus suul. Siis taban end ja kohendan uuesti suu kriipsuks, sest ma ikkagi eestlane.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selline kommentaar teeb alati südame soojaks, aitäh! :)

      Kustuta
  2. Gruusia on äge! Oskan paar soovitustki jagada. Suvel on seal eriti-palav (+35 päeval, +30 hommikul ja õhtul, on tavaline), sügisel - septembris ja isegi oktoobris võib veel olla 25-30 kraadi (tavaliselt pigem Eesti suvi ehk +20-22 kerge tuulega).

    Lapsega ringi liikumiseks tuleb sealkandis valida kandekott või lina, sest sealsed kõnniteed on (veel) kas nii kohutavas seisus või autode poolt 110% kinni pargitud, et vankriga pole midagi teha. Grusiinid armastavad ka lapsi, seega ei tasu imestada kui turumüüjad tulevad teile lapse naeratuse eest oma kraami tasuta pakkuma, suvaline tädikene bussis lapsele pai teeb või lapsega mängida üritab.

    Olenevalt kus te minna tahate, aga tavaliselt liigutakse lühireiside puhul Tbilisi-Borjomi-Kahheetia-Mtskheta-Gori marsruudil. Kohalik transport on peamiselt marsruuttaksode või tavaliste taksode näol - marsruuttakso tähendab 16-20 inimest pisikeses Ford Transit bussis, kus puudub konditsioneer ja autojuht suitsetab ja päike lõõskab (ent see-eest milline kultuurikogemus!), eratakso tähendab privaatsust, kallimat hinda (aga meie jaoks ainult 30-50-70-100 eurot päevakulu, olenevalt kuhu ja kui kaua taksojuht teid edasi-tagasi sõidutab), aga paraku ka näiteks seda, et tagaistmel võivad puududa turvavööd ja kes on enne kuulnud laste turvavarustusest?!

    Esialgu ehmatab see info ära, aga Gruusia on tõesti külastamist väärt. Ilus loodus, soe kliima, toredad ja sõbralikud inimesed, suurepärane toit. Ja eestlased meeldivad ka grusiinidele väga :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oooo, suur tänu sissejuhatuse eest! Tekitab põnevust juurde! Mul tekkis kohe küll sada lisaküsimust :D

      Kustuta
    2. Ma tahan ka nüüd Gruusiasse minna ju! Postitus oli ka tore muidugi :D

      Kustuta
  3. New Yorgi beebid on ka paljaste varvastega aastaringi. Nende emad käivad talvel plätudega ja suvel põlvini saabastega. Temperatuurid on siin samad, mis Tokyos.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot kui huvitav.
      Jaapanis on ka mingi teema, et talvel kõigil pead paljad, aga suvel 30-35kraadise kuumusega tulevad miskipärast tutimütsid moodi....

      Kustuta
  4. Kanadas (vähemalt läänerannikul küll, ma terve riigi kohta ju ei tea) ei ole absoluutselt mingit laste sissepakkimise kommet. Keegi ei leia, et beebil peaks näiteks müts peas olema ja olenemata aastaajast ei pöörata laste riietusele üldse tähelepanu, mis tähendab, et lapsed on alati pigem ala- kui üleriietatud. Eestis paistab olevat paaniline hirm, et äkki laps saab külma. Beebigrupis keegi just jagas fotot, kuidas ta laps vankrikorvis magab kui õues on +28. Müts oli peas, riided ja tekihunnik kuulus muidugi samuti asja juurde.

    VastaKustuta
    Vastused

    1. Su jutt kinnitab, et asi ikka suuresti harjumustes ja kommetes kinni. See rahustab, sest muidu oleksin ju lihtsalt hooletu ema ja kes tahaks olla.
      Ausalt öeldes vahel olen pannud lapsele sokid ja mütsi ainult seepärast, et keegi tänaval halvasti ei ütleks.

      Kustuta
  5. Meie titt ei sallinud autosõitu sugugi, kuni ma avastasin, et keskel istudes ulatub rind vajadusel ilusti turvahällis oleva beebini ning sestpeale sujusid sõidud kenasti. Kui minu kentsakas asend välja jätta.

    VastaKustuta
  6. Käisin nädalavahetusel kahe jaapani lapsega matkamas. Polnud enam tited, vaid sihuksed 6-7-8. Need olid üsna meie omade moodi riides. Sokid olid jalas :) vähemalt alguses, pärast plätsisid kõik ojas paljajalu ringi.

    VastaKustuta