esimene kvantiteedipäev

Nii, tahan esitada endale väljakutse blogida iga päev kuu aega järjest, aga kardan, et juba homme murran lubadust.
Sest sellised me siilid juba oleme - lubadusi murdvad.

Aga tahan endale sellist päevakohustust, rituaali, sest kuigi mõne pisikese filigraanse asjakese puhul võib öelda, et kvaliteet on tähtis ja kvantiteet mitte, siis vahel vaatad mingit suurt massiivset asja ja mõtled, oooo jaaaa, mõnus kuhi, mmmmm....

Oot, ma mõtlesin palju ilusama paralleeli. Et kui on üks puu, siis on tore, aga kui on hästi palju puid koos, siis on võimas mets - isegi, kui suur osa puid on sellised vibalikud-äbarikud. Ikkagi mets.

Ehk et kui juhtub, et ma lubadust ei murra, võite oodata blogiteksti tõsist kvaliteedilangust, kuni hommikusöögi-kirjeldusteni välja. Aga see-eest. Kujutage ette kohukese-mäge.
Mitte hommikusöögiks, aga niisama massina.

Ma olen tegelikult oma silmaga näinud mitukümmet kohukest ühes läbipaistvas kilekotis, alasti, kõikvõimaliku suuruse ja kujuga glasuuritükid siia-sinna kleepumas.

Jaapanist tulime tagasi. Olime seal ja ma sattusin jälle segadusse. Ei tea, mida eluga ette võtta. Mitte praegu. Praegu ei peagi midagi eluga peale hakkama. Aga siis, kui on aeg käes, mida ma siis peale hakkan?
Jälle tuli periood, kus ma küsin Sholt: mis me oma eluga teeme. Kaks korda päevas.

Kas alustuseks peaks minema pikemale reisile? Gruusiasse läheme, aga edasi? Ja kas reisimine oleks vastus küsimusele.
Kuhu ma peaks tahtma minna? Kas ma ikka peaks tahtma kuhgi minna?

Nagu püsilugeja teab, tuleb mul umbes kord kvartalis tunne, et pean oma elu korda saama ja selleks on vaja mingit süsteemi. Siis ma umbes nädala pean selle süsteemiga vastu ja siis jätkan vanaviisi.

Vaatasin Jaapanis, kuidas S ema päev on täis rituaale ja mängleva kergusega valmivad õhtusöögid, kus on 7-12 erinevat komponenti. Igal õhtul.

Mingil määral on see jaapani köögi eripära, püüab S mind lohutada - palju väikeseid kausikesi. Aga ikkagi on see meisterlik. 

Ma ei oska nii, kuigi tahaks. 

Mul on ainult üks asi päevas, mida ma alati teen. Raudkindlalt. See on õhtul enne magama minekut pesus käimine. Soe vesi peseb justkui päeva maha ja saan uue rahuga voodisse heita. 

Kõik muu aga on kaos.

Vanasti olid hommikud kergemad ja õhtul läks elu käest ära. Viimased pool aastat on hommikud piin, sest magamata ööst tingitud kurnatus lajatab just siis ja võtab ära igasuguse tahtejõu endaga hakkama saada.
Kuigi nüüd olen ma ebaõiglane - tegelikult on ööd juba pikemat aega suhteliselt rahulikud ja mõnusad. Nii et piina valmistab vaid mu enda füüsiline ja vaimne lodevus.

L. sööb nüüd igasuguseid muid asju peale rinnapiima. Oleks minu teha, oleksin talle viienda eluaastani ainult piima andnud, sest see on nii palju lihtsam, kui mingid... toidud. Ja koristamine ja puhastamine.

Ma usun, et tabasin Jaapanis olles tegelikult ära, mis mu mõtlemises valesti on. Ma ei saa lahti mõttest, et koduste argitöödega tegelemine, sellistega, millega peab homme jälle tegelema, on ajaraisk. Minu väärusliku aja raiskamine.

Mulle ei taha aga hästi kohale jõuda, et mul tegelikult ei ole midagi väärtuslikumat oma ajaga ette võtta ning kodused argitegevused ongi tegelikult vääruslikud rituaalid, mis hoiavad elu tasakaalus.

Ma nüüd olen mõtte oma väikeses peakeses ära sõnastanud, aga see teadmine peaks kontidesse ka jõudma.

Rituaalid-rituaalid. Kah asi siis teha lapsele puder, vaadata, kuidas ta kaks ampsu sööb ja ülejäänu endale juustesse määrib - ja siis ära koristada.
Palju lihtsam on seda kõike teha ilma pideva ohkimiseta.
Aga ma olen seni eelistanud ikka ohkida.

Miki sai vahepeal tuusiku mu ema juurde, kriiskamisvabasse ja hellitamistihedasse keskkonda

Vaadake, kui armas me laps on

Jaapani-vanaemaga klaveri taga