poeetiline söömine

Mul jääb alatiseks kummitama üks Soome autori luuletus, mida nii 15 aastat tagasi lugesin. See kirjeldas palaval päeval eksootiliste viljade söömist. Kuidas arbuusi mahl niriseb mööda kätt, umbes. Ja siis seal oli veel mingi selline fraas:

virsik, pehme, nagu mu lapse kukal. 

Ja järgmine rida oli kohe, kuidas ta sellest mõnuga tüki hammustab.

Jääb tunne, nagu ta hammustaks tüki oma lapse kuklast. Aga see on okei. Sest maitsev on.

Õudsemalt mõnus luuletus ja tänasele ilmale täpipealt sobiv. Kui ma vaid autorit teaks. 

Praegu söön sama raugel kombel tomatit ja mozzarella juustu.

Uus strateegia on aknaid mitte avada ja puhuril lihtsalt käia lasta. Meil paksud kiviseinad ja topelt-aknad. Toimib täitsa hästi. 

Nüüd ärkas L. üles. Annan talle neljaviljapalle. Pole armsamat vaatepilti, kuidas ta neid hellalt laualt nopib ja hoolikalt suhu pistab. Eile tegi mustikatega sama. Ilmatu armas. 

See on ka üli, kuidas ta mingeid endale olulisi asju - nagu paelu ja pudeleid - kohtleb nagu armukest. Ta võtab pudeli õrnalt kahe käe vahele ja siis, pilk ainiti oma kireobjektil, aeglaselt läheneb prantsuse suudlusega. 

Sho läks sauna. 

Ma isegi ei saanud aru, et midagi valesti oleks, aga M. helistas ja ma ütlesin, et Sho läks sauna ja M. ütles: mida kuradit. Mis tal viga on.

Jep, ta enne veel vaatas üle, ega saun suvepuhkusel ole. Aga see saun pole, sest see on vist suuresti mõeldud inimestele, kellel kodus pesemisvõimalust pole. Ja Sho-sugustele südasuve-saunatajatele.

Nii, nagu ikka, tuli vahepeal elu ette. Laps möllas, Sho tuli saunast. Ütles, et inimesi oli palju. 

Sõime õhtust. Sho ütles, et prantslased söövad alati ka magustoitu ja seepärast sõime La Muu maasikajäätist ja maasikaid.