titega festivalile

Nagu vastutustundlik pidutseja-lapsevanem muiste, kavatsesin hankida lapsele müra summutavad kõrvaklapid. Eile enne festivali algust guugeldasin klappe, helistasin mingi maaletooja netipoodi ja ütlesin, et ma tahaks kohe täna neid saada, kas võin ise järele tulla. Mulle öeldi, et pidutseja-lapsevanemaid on vist palju, sest kõik on väljamüüdud. 

Kas Eestimaa peal polegi enam üht paari beebi-kõrvaklappe?

Kohe alla ei andnud, vaid helistasin edasimüüja infonumbril ja vastu võttis laomees. Ütles, et kahe nädala pärast saab meile saata. Poed kõik tühjad.

Kui küsisin klappide kohta täpsustust, siis ta ütles, et ta kohe saab uurida, tal üks paar just laua peal. 

Mis-mis?

Ma ütlesin, et kas ma võin selle viimase paari saada. 

Mees ütles: need on roosad.

Ma ütlesin: deem, siis ma ei taha.

Naliiiii. 

Tegelt mees ütles: need on sinised.

Ma ütlesin: jess, mul poiss.

Jess, et ei ole sunnitud lapse sooidentiteeti kruttima.

Lõin leksusele tuurid sisse ja tõin klapid ära.

Laomees ütles, et need olid kuidagi valesti arvutatud ülejääk-klapid. 

Veduuuuuu.

Festivalil olime vahepeal Shoga ärritunud, sest ei teadnud, kuhu nurka beebiga hoiduda ja nii. Päike lõõmas.

Aga palju oli teisi beebisid ka, neist omakorda paljudel kõrvaklapid peas. 

Lapse uinutas õhtu-unele Jose Gonzalez. Saan Luukale kunagi rääkida, kes talle unelaulu laulis.

Pärast oli veel 5nizza ja... natuke liiga palju sigaretihaisu ja pisut kanepi oma, aga muidu lapsesõbralik fest. 

Täna magasime kaua ja õhtupoolikul läheme jälle.