12.03.13

peielauas

Nii palju kui ma olen aru saanud, siis on mul kaugemas suguvõsas üks terve kamp madalalaubalisi homofoobilisi padu-usklikke. 

Ma kohe ütlen, et keegi ei ehmataks - need kolm omadust ei ole komplekt. On olemas madalalaubalisi ateistlikke (või budistlikke või spirituaalseid või agnostilisi või misiganes) homofoobe ja on olemas väga sümpaatseid ja intelligentseid kristlasi ja usklikke, kes ei kipu homode sabast sulgi katkuma. Kõikvõimalikke inimkombinatsioone on siin maamuna peal.

Ainult, et homofoobe, kes ei ole madalalaubalised, pole ma oma silmaga näinud. Ma arvan, see on seepärast, et homoviha kisub vägisi lauba madalaks. 

Aga rumal padu-usklik, tähendab, inimene, kelle pea kohe üldse ei mõika, aga kellel on tugev tunne, et ta teab Tõde, on üks õnnetu kombinatsioon. Ja just sellised paistavad olema mu, rõhutagem taas - kaugemad - sugulased.

Tean neid peamiselt vanaema jutu järgi, kokku puutunud olen põgusalt. Vanaema armastas ikka inimesi küllaltki kriitilise pilguga hinnata, nii et ma eeldasin, et ehk need sugulased päris nii hirmsad ei ole, kui jutu järgi oletada võiks ja arvasin vanaema kirjeldustest alati oma 40 protsenti vunki vähemaks. 

Kuid see mulje sai kinnitatud järgneva seigaga, mida mu vend, üldiselt tunduvalt leebema pilguga kui vanaema, vahendas. 


Laupäeval olid vanaema matused ja mu vend istus peielauas nende me sugulaste keskel, kõik pühendunud kristlased, kes moodustasid lauas erinevaid vestlusgruppe, aga teema oli kõigil sama: oi kui halvad on homod.  Vabamüürlus tuli ka jutuks.

Ja üks hetk poetas üks sugulane, vanem härra, Joonasele paberi pihku. Joonas mõtles, et vat kui tore, kiri ehk. Tegi lahti ja hakkas otsast lugema: "Hea linnakodanik. Traditsiooniline perekond on ikka koosnenud mehest ja naisest.... " Ja nii edasi.
Kujutate ette, peielauas. 
Joonas andis kirja mehele tagasi ja ütles, et ta ei ole huvitatud. Mees ütles, et noh, sa võid pärast netis ka allkirja homode vastu anda. 
Mispärast, küsis Joonas. 
Noh, ei ole ju õige asi, et mees ja mees.... 

Ja siis tuli moment, mille pärast ma oma venna üle täiega uhkust tunnen, ja enda üle ka. (Sest selgus, et ma olen üht asja talle õpetanud.)

Joonas kirjeldas: Siis tuli mulle meelde kord, kui me sinuga, Maarja, millegi üle vaidlesime ja sa said vihaseks, sest ma ei defineerinud üheselt mõisteid, millest jutt käib. Ütlesid, et nii ei saa mingit arutlust pidada, kui arutluse aluseks olevad mõisted on udused. Tookord ei tahtnud ma järele anda ja vaidluses kaotajaks tulla, aga peielauas sain aru, et definitsioonid on olulised. 

Ja siis Joonas ütles mehele: Oot, aga mida sa nüüd silmas pead? Ma olen viimase nädala elanud koos oma onuga, me oleme ka perekond. Kas see tuleks ära keelata? 
Ah, sa saad aru ju küll, mida ma silmas pean, vastas mees. 
Ei saa, vastas Joonas ja vestlus sai sellega lõpu.

See on minu interpretatsioon sündmustest, muidugi, Joonase jutu põhjal. Võib-olla on mu kaugemad sugulased ühed intelligentsed ja vaimsed ja head lahked inimesed, aga lihtsalt see üks päev... oli nende veini mürki lisatud või midagi. Ja võibolla oli nii, et viis tükki neist olid hirmus nõmedad, aga üks oli tegelikult täitsa sümpaatne ja nüüd tegin ma oma hinnanguga sellele ühele liiga.
Aga oleks ma peielauas olnud, oleks see vist lõppenud rahvarahutustega. 


2 kommentaari:

  1. oh jah! see on nii veider, et nad allkirjasid koguvad, ega taha ega suuda aru saada, et nende see leitud nägemus on ainult üks viis maailmat tajuda!

    aga Joonas tegi hästi jah :)

    VastaKustuta
  2. mina elan paraku ühes majas sellistega, kes sellisele üllitisele mult iga kell allkirja küsiks. Paraku on tegemist liiga lähedaste sugulastega, et nendega vaidlusse laskuda sel teemal, hinnaga suuremat sorti tüli majja tuua. Rahvarahutused oleks kindlalt platsis.
    Ahmin õhku, pööritan silmi ja mõtlen, et miks küll, miks küll inimesed nii rumalad on... see on tegelikult hästi kurb.
    Taaskord meeldib mulle Sinu sõnaseade teemal :)

    VastaKustuta