24.01.15

huumoripolitsei on tüdinud

Me uue pesumasina mootor ei tee üldse häält! Nagu usin päkapikk ajaks tasa trumlit ringi, ainult vee loksumist on kuulda. Mul on aastaid olnud pealtlaetav kinnine, nüüd on aga suur läbipaistev uks ja sedasi saab jälgida, kuidas masin mu pesuga käitub. Põnevam kui Õnne 13. 

Vaatan, kuidas masin pesu väntsutab ja mõtlen oma pesupesu-mõtteid, näiteks, et vahel käib nii pinda, kui tullakse jälle mingi teemaga, nagu... Nagu et je suis Charlie, sest sõnavabadus on esimene vabadus, paiguti eespool elust, printsiibid on olulised ja te ei tule siia meie õuele hüppama jne. Ja siis tuleb keegi, et je ne suis pas Charlie, sest mingid teised printsiibid on olulised ja ... kõik on nagu whoaaaaa

Siis kirjutab kender alaka-pornot, politsei on järsku kirjandusest huvitatud (je ne suis pas kender?) ja intellektuaalid on valmis jälle oma vuntse maalriteibiga epileerima (je suis kender, siiski-siiski).

Siis tuleb kättemaksulaine SAPTKilt mingi järjekordse voldiku või postri näol, et need tärnidega poliitikud on homosemud, hoidke valimistel alt. (Oot, olid need homod, kes Rooma impeeriumi kukutasid? See teema on aktuaalne.)

Ja paraku pole välistatud, et Eesti poliitmaastikul edaspidi kõige rasvasem joon tõmmataksegi homo-jaa ja homo-ei vahele, palju õnne, sest kõrgeima võimu kandjaks on need tüübid vorstileti järjekorrast ja miks peaks meid huvitama tulevase valitsuse eelarvepoliitika, kui Rooma impeerium on kaalul. 

Järgmine samm, et tärnid on uhkuse asi oma profiilipildile panna. (Sest Rooma impeeriumi traditsioonilistele väärtustele pani põntsu siiski kristlus? Ärgem unustagem, aktuaalne.) Uus KOOS. Inimesed inimeste eest väljas, järelikult head inimesed, vastupidiselt vorstileti omadele. 

Nutuse huumori nurk.  

Kes produtseeriks uue tragöödia, mis meid veelgi ühendada võiks? ("That cuddly feeling, when...", eks. Huumoripolitsei argipäev.)

Appi-appi, kuskil keski kirjutas, et 60kilone on paks, ja siis sada teist kirjutasid, et seepärast ongi meil ebaterve minapildiga inimesi, et sellised niiviisi sõna võtavad ja.... ja ketrame ja ketrame veel seda teemat, veeeeeeeeeeeel.
Üks teisele: ma paljastan su! 
Teine vastu: aga ma paljastan hoopis su!
Siis, keegi on jälle paganama nihilist.fm lehte jaganud, artiklit, et seksivad naised on litsid - ja ma-rumal klikin - äkki on tekstis valid point ja/või heureka! sest kunagi ei tea, eks ole, umbes nagu et sinu sündimata laps oleks võib-olla vähiravimi avastanud, - aga vaatan ja imestan: see on lihtsalt püünele tõstetud delfikommentaator. Millest see kära? Miks seda paska paljundama peab.

Siis on keegi kirjutanud vastulause - sest asja ei saa jätta, lüpskem -, kiidulaulu klubitamisele. Miks mitte klikkida?
Lausuja on selgelt parem (intellektuaalselt, elujärjelikult ja kõikides teistes kategooriates), sest lisaks talutavamale maailmavaatele valdab ta ärapanemiskunsti pisut peenemini kui too eelmine.

Aga seal on läbivalt mingi huumor. Mingi spetsiifilist liiki huuuuuuuuuumor, millest mul on surmkõrini, aga mis täidab mu virtuaalset igapäeva.

Mis see on, ma täpselt ei taba, aga tajun, et asja juured on ameerikas ja võrsed paganama twitteris. 

See on nagu siis, kui hipsteriprillid popiks said. Järsku ei osanud enam eristada, kes on tark ja kes mitte, kes on beeta-prillide taha peitunud alfa ja kes päris-beeta. Nüüd on ilge jama, kõik kirjutavad nalju, mis algavad "that feeling when..." ja ma ei orienteeru enam, kes on vaimukas.  

Miks peab olema üks nali iga kirja pandud 140 tähemärgi kohta elueesmärgiks ja pealisülesandeks?  Ja miks see peab olema just see 微妙に üht tüüpi mugav nali, ma ei saa aru. That feeling when-karikas on täis. 
Algul oli see ja teised seesugused päris naljakad tõesti, aga, kasutades Kristeli ema kuldseid sõnu -, ära lüpsa nalja tühjaks.

Hashtag, mis jagab rohkem infot kui see, mida häštäägitud on: unter. Kriminaliseerin vaimukad hashtag'id ja kogu sildihuumori.
Mitte üks hashtag aastal 2015 ei saa olla vaimukas, sest üle nalja lehkab ponnistushigi. Haikud on ka originaalsemad.  
Üldse, mis ajast sildistamine vooruseks sai? 

Kui veel pannakse eesti keeles asju, mis on selgelt inglise keeles: "See tunne, kui..." Tõesti, hommikupuder (kaerahelbe oma, banaaniga, muide) tuleb suhu tagasi. 
Siis ma ei saa mitte midagi aru. Aga ei peagi, sest see pole eesti keel.
Pole naljakas, ütleb huumoripolitsei ja teeb 40€ trahvi.
Lõpetuseks huumoripolitsei silmis kõrgelt hinnatud tagakaanehuumorit. Mulle meeldivad kaks.

Esimene on Mindy Kalingi raamat, mida ma lugenud pole, aga raamatupoes tagakaant vaadates oli seal pilt kommentaariga: 
The author as child star of the TLC series Androgynous Kids and Puppets, the less-successful predecessor of Toddlers and Tiaras. 
Njahh-ahh-ahh-haa, naersin raamatupoes. Kiidan heaks.

Teine on Coheni luulekogu oma, kus on  muidu klassikaliselt ülistavad tsitaadid arvustustest (dazzlingexceptional, brilliant jm), aga üks ütleb: "A fine book of poems". 


15 kommentaari:

  1. Mis siin positiivne oli?
    See tunne, kui keegi teeb üleolevat nalja lollide naljade arvel....

    VastaKustuta
  2. Jep, see tunne, et ma olen parem kui nood teised. Mis muu.

    VastaKustuta
  3. Tšehhov ise olla väitnud, et tema näidend "Kolm õde" esindab komöödiažanri, ning oli esialgu ikka tõsiselt nördinud, et keegi seda adekvaatselt ei mõista-tõlgenda-lavasta. Enamik tajus ja tajub siiani teost pigem tragöödiana.
    Tundub, et piir selle vahel, mida naljakana tajud, mida mitte, läheb seda joont pidi, kui isiklikult sa ennast sellest puudutatuna tunned. Kuivõrd sa armastad või vihkad seda inimest või valdkonda, mille/kelle üle nalja heidetakse. Koer jookseb end videoklipis peaga vastu aeda uimaseks -- kõik vaatavad ja naeravad, peremees ilmselt mitte... Eriti kui loom tõeliselt viga sai.

    Suutlikkus asja huumori prismas tajuda, südamest naerda asjade üle, mis tõsiselt võetuna su lömastaksid, on alati teraapiline. Satiiriga on mu meelest juba asi kahtlasem: see "rohi" üritatakse teisi ravima panna, sageli ebaõnnestunult.

    Vanasti õnnestus sellise huumoriravi produtseerimine kuidagi paremini, tundub mulle. Nüüd maailmas ja kommentaariumides toimuv sarnaneb pigem untsu läinud viharavile.

    Hea näide mu arust selle kohta, kuidas on võimalik rääkida olulistest ja häirivatest asjadest nii, et see hinge ravib ja asju muudab, mitte ei haava ega lõhu: "Löö laulu, vastas Jumal, löö laulu väike mees" -- Mati Undi koostatud ja seatud etendus Pierre Jean Beranger' lauludest Jaan Krossi tõlkes. Muusika: Jüri Aarma, Kaarel Kilvet ja Lauri Nebel. Laulavad ja loevad Marje Metsur, Jüri Aarma, Kaarel Kilvet ja Lauri Nebel.

    Millegipärast tuli seda postitust ja kommentaare lugedes see lavastus meelde ja - imepime, selgus, et arhiivis olemas: https://arhiiv.err.ee/vaata/loo-laulu-vastas-jumal-loo-laulu-vaike-mees-loo-laulu-vastas-jumal-loo-laulu-vaike-mees/same-series, https://arhiiv.err.ee/vaata/loo-laulu-vastas-jumal-loo-laulu-vaike-mees-2

    Kuidagi aktuaalne temaatika ka nüüd ja praegu, täheldasin seda üle aastakümnete uuesti vaadates...

    VastaKustuta
  4. Delikaatne teema. Esiteks, et mis on naljakas, mis traagiline ja kas neid kaht võib segada. Siis juba, et mille üle tohib nalja teha ja kui tohib, siis kuidas. Kus on piir, selgub sellest üle astudes.
    Vaatasin lavastust, põnev.
    Seesuguse huumoriravi puhul tuleb jälle Viiding meelde, mind hakkas kohe kummitama rida "mul oli tookord väga ilus hääl." Eks selles tihtipeale uba olegi.

    Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud,
    kas vastu klaverit või piljardit,
    see kõik ei loe. Vaid päevad, need on loetud:
    paarkümmend tuhat, mitte miljardit.
    Ka Maanus suri. Ära suri Maanus.
    Ta maeti maha. Mis seal rääkida.
    Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus.
    Ta rääkis hästi, mis seal rääkida.
    Ka Jaanus suri.
    Ümber tema haua me seisime.
    Ka mina olin sääl
    ja rääkisin. Ma tegin seda kaua.
    Mul oli tookord väga ilus hääl.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kus mujal need piirid ikka on, kui enda sees või ümber enda. Ja kellest teisest ikka lähtuda saab, kui iseendast. Pole parata, et ühe inimese piirid teise inimese meelest valesse kohta võivad sattuda. Samas - võimalik ju arvestada on, kuhu need sättida, et teist mitte haavata. Ehkki iga kord see ei õnnestu. Kahjuks või õnneks. Sest piiride purustamisest või neisse pilude tegemisest võib ju ka tulu tõusta, mitte vaid kahju. Ehk kui Viidinguga jätkata, siis
      Me teeme, teeme ümber oma elu
      üht inimmüüri inimtihedat.
      Ka pikemad ei küüni üle ääre.

      Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
      on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
      siis see, kes juhtus välja nägema,
      on äranähtu nimetanud iluks.
      Ta samal hetkel ise läbi nähtud

      ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
      Suur saladus saab tema ainueluks,
      tal iseennast au on läbida.

      Kustuta
  5. Jaa, see on Viidingu omadest mu lemmik.

    VastaKustuta
  6. That awkward moment kui ma pole mitte kunagi mitte kusagil mitte kedagi kuulnud kasutamas väljendit "that feeling when..." ja Maarja kirjutab piiiika blogiposti sellest, kuidas teda ajab närvi, et KÕIGIL see parasiitväljend... Esimese Maailma probleemid ? Kui see tõesti närvidele käib, on alati võimalus teatud tuttavad paremate vastu "välja vahetada."
    Änd kas sa por favor saaksid next time shraibida korraga ühes keeles ? Ma saan aru, et üritad endast üli-intelligentset muljet jätta, kuid nii jääb su jutu mõte (if there is any) segaseks (usun, et mitte ainult mulle)

    VastaKustuta
  7. Sorri, et sa mu blogi lugema oled sunnitud :D

    Eks see ole tõsi, ma võin tarbida vähem üht sorti netikraami ja rohkem teist ja probleem ongi lahendatud.
    Aga kas sul ei teki vahel sellist tunnet, et tahaks lihtsalt vinguda oma first world problemi üle. Või on sul prioriteedid nii hästi paigas, et sa ei libastu kunagi.





    VastaKustuta
  8. Näh, mul jäi nüüd su sapine kommentaar närima ja lugesin üle, et no mitmes keeles ma siis kirjutanud olen, et anonüümne keelepolitsei mind korrale kutsuma peab.

    Okei, kirjutasin selle ühe jaapanikeelse sõna, pisut elitaarne värk võib-olla, aga oma kümme-kakskümmend lugejat said kindlasti aru ja ülejäänud ei jäänud lause mõttest ilma. Ma ju võin seda omaenda blogis mingi korra või paar aastas lubada.

    Ja "unter". Tead, vanasti oli Eesti Ekspressis über/unter nurgake. Nädala head asjad ja halvad asjad. Nüüd on vist guud ja bääd? Nii, et kuigi see "unter" võis paista kui soov end keele-intelligendina näidata, oli tegelikuks taotluseks tuua välja, et ma olen üli-intelligentne lehelugeja. Sisuliselt teise kategooria värk.

    VastaKustuta
  9. Ma pole väitnud, et keegi sunniks mind seda lugema, lihtsalt...huvitav on nina toppida...igale poole (ma tean küll, et nina on nuuskamiseks, aga...) frantsuskit oli ka päris mitu tähte, mida mulle närida meeldib. Loomulikult võib inimene oma blogis kirjutada mida iganes soovib ja kasvõi 100 erinevas keeles, aga VÕIKS väljendada ennast kõigile arusaadavalt (you see, ma vingun oma first world probleemi üle :D )

    VastaKustuta
  10. Kas sa oled Sober Sailor, ta arvas mõni postitus varem ka, et nina on nuuskamiseks :p

    Prantsuskeelt ma ei pannud tähelegi. Pärast toda terrorirünnakut oskab ju ka kõige keelekaugem ja vähegi mingit sorti meediaga kokku puutunud inimene veerida kokku je suis Charlie või je ne suis pas Charlie. Keeleoskusega eputamiseks see fraas praegu küll ei tööta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. I'm bus-teet. *täna login sisse, sest anonüümne netikommentaator olla on vale. so wrong on so many levels.* mis valemiga sul iga kommentaar meeles püsib ?

      Kustuta
    2. Sa oled nagu see vene spioon, kes küll lusika teetassist joomise ajaks välja võttis (lusikas tassi jätta olla venelaste komme), aga lonksu võttes harjumusest ikka silma kinni pigistas. Muidugi jäi vahele.

      Nagu ma (tuleb välja, ennetavalt) sellele järgnevas postituses kirjutasin, ei meeldi mulle see kriitilise tooniga ja kirjaviisi dikteeriva anonüümse kommentaatori teema sugugi.

      Kustuta
  11. Isver, mul on täielik pesumasinakiiks! Mulle kohe väga meeldib läbi selle klaasukse jälgida, mis masinas toimub. Eriti mõnus kui on kohe NÄHA, et vesi on must ja vaht on natuke must. Ja hiljem puhta veega loputamine, et jess, täiega produktiivne teema, saigi puhtaks!

    Need Eestis kasutatavad pealtlaetavad ei käi lahti, aga Kanadas on sellised suuremad, millel saab kaane ükskõik millal lahti teha ja kui ma nüüd päris aus olen, käin vahel vaatamas, mis masinas toimub :) Sain ise ka praegu aru, et veits imelik vist. Aga mingi kiiks peab ju inimesel olema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D
      Mulle meeldib ka vaadata. Veega on ainult see jama, et me masin on nii paganama ökonoomne, et tundub, nagu hulk niiskeid riideid viskleks seal ringi, mingit lisavett pole suure osa ajast näha.

      Kustuta