mida kõike ta juba oskab

Pean ära mainima, et ma olen ikka nii õnnelik. Ma pole pea kunagi olnud nii õnnelik ja rahulolev kui nüüd. 

Kui L. sündis, siis ma kohe hakkasingi oma õnne-elu elama, aga siiani olin ühtlasi ka väga väsinud ja mul oli selg nii haige. 

Nüüd pole unevõlg nii suur, käin spordiklubis ja lisaks tuli massöör suvepuhkuselt tagasi. 

Vahel ma mõtlen, et äkki kiidan teda üle. Massaaž on massaaž, muidugi mõnus. Saa üle, mõtlen.

Aga nüüd jälle juhtus see, mis on juhtunud ka enne - käisin korra tema juures ja järsku on oma kehas täiesti teine olla. Tegelikult mitte "järsku". See pole nii, et tulen ta poolt uue inimesena, vaid midagi juhtub järgneva paari päeva jooksul. Miski nagu loksub paika ja - spordiklubi abiga -, jääb sellise, harmoonilisena püsima.

Ükspäev bodybalance'i lõpus siruli tabas mind inspiratsioon. Mõtlesin, et tahaks aeg-ajalt proovida (naiste)ajakirjades mõne inteka avaldada. 

Muidugi pole ma ühtegi reaalset sammu jõudnud selles suunas astuda, aga hea on, kui on plaan. 

Mõtlesin minna raamatukokku ajakirju sirvima, aga isegi seda pole jõudnud.

Teinepäev ei-tea-mis-asendis tabas mind teadmine, et lähen vaikselt tööle tagasi siis, kui olen koduse tasakaaluga žongleerimises vilumuse saavutanud. Kui kolme palliga žongleerimine selge, siis võib hakata neljandaga harjutama. (Need "pallid" on mo mees, mo laps, mo kass, eks. Ja neljas oleks töö.) Sellist elu ma elada ei kavatse, et minu tööpäev algab kell 22 ja lõpeb 2 öösel. Ei ole minu teema sellist kangelannat mängida. 

Aga Luukas oskab juba igasugu asju. Esiteks, umbes siis, kui ta viimaks ringi liipama hakkas....  

Oi kui hea, ma vaatasin praegu sõnastikust, mida see "liipama" ikka täpselt tähendab ja leidsin, et selle sünonüüm on "luukama"!  

Ehk et kui Luukas viimaks käpuli luukama hakkas, siis umbes samal ajal hakkas ta ka püsti mööda seinu ja kappe ringi tammuma. Edasi hakkas juba ilma toeta tasakaalu harjutama ja eile õhtul tegi poolteist sammugi. Nii et kohe-kohe hakkab kõndima. 

Käisime temaga füsioterapeudi juures. Aeg sai pandud siis, kui ta veel üldse ei liikunud ja kui ta luukama hakkas, siis ka ju valesti, partisani stiilis. 

Peaterapeut küsis, mida ta oskab. Ma ütlesin, et ta seisab ja kõnnib toe najal. Luukas võttiski mu sõrmedest ja ajas end püsti.

Terapeut: miks te SUNNNNITE last kõndima! Miks, ah? 

Ja nii edasi ja nii edasi, väga ebameeldiv. 

Luukas võttis oma luukamis-asendi sisse, üks põlv kõveras keha ees. Terapeut mõtles, et väänab jala õigesse käputamise asendisse. Luukas aga lasi käed lõdvaks ja kukkus näoli põrandale. Hakkas haledalt nutma.

Terapeut muutus kohe palju lahkemaks. Ütles, et tegelikult täitsa tubli poiss. Hästi tõuseb seisma ja.

Kohe suunas edasi teise terapeudi juurde teisel korrusel. 

See proua võttis ka nõuks Luuka jalga väänama hakata ja Luukas kukkus jälle näoli põrandale. 

Mitu korda selles paganama majas mu last täna näoli kukutatakse, mõtlesin.

Muidugi mu enda süü, et ei osanud last terapeutide eest kaitsta. 

Kogu see asi oli selline... ideaalne õudusunenäo stsenaarium beebile. Kõva tõreda häälega proua ütleb: no Luukas! Mis sa nutad, Luukas! Luukas-Luukas-Luukas! 

Püüab ta tähelepanu hajutada lärmavate mänguasjadega, mille heli mõjub hirmuäratavalt isegi mulle, ja nõukaaegse nukuga, mille silmad käivad plõks-kinni-plõks-lahti. 

Luukas nutab ja nutab. 

Ma sain temalt lõpuks häid nippe, kuidas aidata ja ta ütles, et tegelikult ei tohi teha teraapiast sellist kogemust, millega pärast täiskasvanuna psühholoogil käima peaks. Mis oli sümpaatne avaldus, sest ma ise olin sedasama mõelnud. Ainult, et mulle tundus, et see siin saab olema küll psühholoogi-keiss. 

Igal juhul lõpuks lasi ta lapsel rahuneda ja niisama mängida. 

Luukas oskab juba üht sõna ka. Sõna on "kass". See on ka suht vana uudis juba. Mu meelest oli ta 9 kuud napilt täis, kui "asss" ja "ksssss" ja "aššš" kõik tulid. Algul tundus, et ta ütleb "kissa" ja me Shoga viibutasime rusikat oma Soome sõprade suunas. 

Aga jah, "kass". Kassi kategooria on veel lai. Sinna kuuluvad hetkel vähemalt ka koer, hobune ja tuvi. 

Tunnen, et see sõna on minu tõsise töö tulemus. Ainus asi, mida ma süstemaatiliselt teinud olen, on öelnud "kass", kui Miki vaatevälja satub. Igasugu "aitähid" olen sujuvalt unustanud õpetada. 

Sho on muidugi löödud ja iga kord, kui Luukas "kass" ütleb, kordab Sho "neko! Neko!"

Tulemuseks on see, et kui Sho ütleb "neko", kordab Luukas "kass". Mis tähendab, et ta teab, keda "neko" tähistab, juhhei. 

Luukas teab veel, mida tähendab "issi". See ka minu suure töö tulemus. Mis "emme" on, ei saa ta vist kunagi teada, sest Sho ei kasuta minu tähistamiseks sõnu. 

Ta teab ka, mis on "vett". Sõna "juua" oleks olnud universaalsem, aga noh.

Ta vist natuke ütleb järele ka sõna "kuku!" ja "kukkus". Vähemalt imiteerib hääletooni.

Luukas testib endiselt akustikat. Kui on avar ruum, koridor, siis hakkab ta kohe kolmkõlasid hõikama. 

Kõige rohkem meeldib talle mu töökoha trepikoda. Esimest korda seal häält katsetades venis ta suu rõõmust kõrvuni.

KUMU on hea akustikaga... 

Konrad Mägi näitusel ta katsetas helisid, Sittowi omal oli juba tüdinud ja lihtsalt kiljus, nii et tulime tulema. 

Kui ta kiljub, saab ta ükskõik, mida ta tahab. Nii on. 

Aga meie kodu koridor on ka hea. Iga kord, kui koridoris oleme, hakkab ta kolmkõlatama. Ükskord ta magas, aga pidime arstile minema. Tõstsin ta hellalt sülle lootes, et taksos tukub edasi. Olin korteriukse vaevalt avada jõudnud, kui pool-unes laps juba laulis.  

Viimasel ajal ta õõtsutab käsi muusika või rütmi saatel. Ükspäev patsutasime lauda Shoga, tema tantsis.

Õhtul, kui ta vannis oli, siis me Shoga meenutasime, kui tore oli, kui ta kurtis "äbaa, äbää". Et pole seda "sõna" nii ammu kuulnud. Luukas seepeale lahkelt ütles: äbääää.

Tal on vannis puust kala. Püüan talle nüüd uue entusiasmiga sõnu õpetada ja paistab, et "kala" sai juba tuttavaks. 

Ja siis veel, ma olen alati nina vastu tema nina pannud, aga nüüd paneb tema oma nina minu oma vastu ka. Kui ütlen "nina-nina", siis. 

Ja siis ta veel piilub ülimalt armsalt. Ajab pea viltu ja vaatab kavala näoga. See on tema kukuu!-nägu.

Nüüd kirjutasin vist küll kõik ära, mis ta oskab. Asi selles, et ma mujale ei kirjuta ja kui siia seda asja üles ei märgi, vajubki unustusse.

No tore, nüüd L. magas arstiaja maha ja mina blogi kirjutades koos temaga.