võrdlemisi värske

Ma ei jäänudki eile magama, täitsa naeruväärne. Lõpuks poole nelja ajal jäin. 

Seejuures avastasin, et laps ärkab üles kell 23, siis kell 1, siis kell 2, siis 3. Loodan, et selline nali ei toimu minu teadmata iga öö.

Alati, kui mulle tundus, et nüüd juba uinun, tema ärkas.

Lõpuks läks kõht tühjaks ja läksin elutuppa pähkleid närima ja netis surfama. 

Hommikul kell 11 pidime M. ja P.'ga kohtuma. Kujutasin ette, mis katastroof-päev sellest tuleb ja plaanisin sõnumi saata, et ei jõua, aga enne jäin magama.

Ja ärkasin võrdlemisi värskelt kaheksa paiku. 

Kusjuures võrdlemisi värskelt olen kella kümneni vastu pidanud. Usun, et asi on selles, et täna juba kolmandat päeva sain võtta endale tunni, et olla "megatubli".

M. juurde plaanisin trammiga minna, aga lõpuks jäin venima, nii et kiirustasin leksusega. Trammiga oleksin natuke hiljaks jäänud, aga autoga jäin päris palju hiljaks.

Rääkisime tinderdamisest ja. 

M. jutustas, et üks mees rääkis mõne sõna normaalset juttu, aga siis järsku küsib: kas sul snapchat ka on? Ma tahaks sulle oma alakeha näidata.

Ja tema, kõikide olendite suhtes kaastundlik inimene, mõtleb: mees on ratastoolis. Ta tahab näidata, et ta on ratastoolis ja teada, kuidas ma suhtun.

Küsis leebelt: kas sul on rattad all? Mees: mhh, ei, ma tahan riista näidata. 

Ma hakkasin seda siia kirja pannes jälle naerma. Tegelikult M. rääkis sellest mõni päev tagasi ja no see on nii magus lugu. Täna rääkis jälle, P.'le ja ma jälle naersin. M. on üts rikkumata neiu. 

M. juurest sõitsin otse Rahumäe surnuaiale. Et Luukas ummikutes ei nutaks, laulsin kogu tee kõva häälega ja hästi ilmekalt KIISU LÄKS KÕNDIMA MÜTS OLI PEAS.  

Kalmistul saime tädiga kokku, et mu vanavanaema surmaaastapäeva puhul tema hauale lille viia.

Vaaremaga on kaks lugu, üks on see imelise kingituse lugu, mida kunagi jagasin. 

Teine, me kevadel H.'ga kärutasime igal pool ja sattusime Rahumäe kalmistu kanti. Ma rääkisin H.'le oma vaaremast ja tema kingitusest ja ütlesin, et kohe siin ta haud on. H. ütles, et lähme viime lille. Ostsingi H. rahaga lille ja küünla ja tikud ja viisime need vaarema hauale. 

Täna võttis H. minuga ka ühendust, et saame kokku, aga ma polnud kindel, kas mul aega on. Lubasin jooksvalt teada anda. 

Kui tädiga haual käidud, siis helistasin H'le ja alustasin: tead, onju, kus mu vanavanaema haud on?

H.: jaa

M: ma olen seal.

Heh, ainus sõber, kes sellise küsimuse peale "jaa" saab öelda. 

Siis jalutasime-kärutasime päris pikalt. Vähemalt tundus kaua kestvat see asfaldil praadimine. Siis tulin koju ja kümme minutit enne trenni algust astusin uksest välja. 

Ja jälle jõudsin liiga vara. Järgmine kord teen viis minutit enne. 

Seekord oli joogatund ja ma olin ainus osaleja. Nii et sain privaat-tunni. 

Õhtul oli veel jaksu poes käia ja lapsega nalja teha ja natsa süüa teha ja... 

Mulle tundub, et minust võib veel hea naine ja ema saada.